Vaade: citius, altius, fortius 

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Aasta esimesel nädalal rääkisin ühe poisiga. Veel väikesega, kuid omal alal juba tegijaga. Sel õhtul hakkasid mul peas ketrama ansambli Karavan lauluread: “Väikest poissi tean, imelist ja julget.”

12-aastane Jaspar Vaher on tõsise silmavaatega poiss, kes neljapäeval võttis Ott Tänakult vastu tiitli, mis sõidutab ta autospordi parimate sekka.

Eeskujud on kui majakad. Olgu nad võõrad või omad, ikka jätkub neis tuld. Maailmade meistrid, maailmameistrid räägivad väikestele ja suurtele sütitavatest eesmärkidest. Neistsamadest, millest saab kokku olümpialipukiri “Kiiremini, kõrgemale, kaugemale!”. Kuidas kasvab ja kasvatada aasta rahvasportlasest aastate maailmameister?

Seesama Jaspar rääkis, kuidas ta mõni aeg tagasi kuulas tähelepanelikult, mida Ott Tänak nende koolis rääkis keskendumisest. Edust. Ta oli neelanud iga sõna. Nendest koorus üks teadmine: tee seda, mis meeldib, kõik muu on ajaraisk.

Edu valemis on kirjas muidugi lõputu harjutamine, kirg ja tahtejõud. Minu meelest ka õnn, vanemate innustus ja usk. Aga kust peaks vanem võtma tarkuse teha asju vaikselt, tasa ja targu, lasta vajadusel lapsel ise otsustada, proovida, ja kui tarvis, siis ka loobuda? Ma ei tea.

Nendest koorus üks teadmine: tee seda, mis meeldib, kõik muu on ajaraisk.

Tänaku, Kanteri ja Vaheri edulugudes on üks rida, mis kipub ikka tegijate loosse: enne kui jalad üldse kuhugi ulatusid, hakkasid nad isa kõrval tegutsema. Kas vana hea ütlus käbist ja kännust on siin kinnitust leidnud? Kas koduste usk ja tahtejõud, utsitamine ja lohutus, pühendumus ja panustamine kindlustavad tulemuse?

Mul endal on pikk tee minna, kuid tean ja tunnen mõnd sellist imelist lapsevanemat, kes nädalavahetustel on valmis jalgpalliväljaku kõrval hüüdma võidujoovastuses hääle ära, sõitma sadu kilomeetreid, et näha tulevase Poomi kinni püütud palli. Sellised emad-isad on imetlusväärsed. Enda mina kõrvale jättes, oma väsimust unustades loovad nad võimalusi. Sellised aasta isa või ema tiitlit väärivad inimesed panevad mind mõtlema, mida on mul neilt ­õppida. Kuidas ikka uskuda, vajadusel käskida ja mitte alla anda? Kas anda vabadus hobist kõrini saanud lapsele või ­mitte?

Küllap leiame lapsevanemana need vastused, kui seame selle eesmärgiks. Kui meil on tarkust mõista, et lapsel on õigus olla tema ise. Kui meil on meeles Karavani poisi-laulu viimased sõnad: “Kuid ema käest ta kuulis, mis elus tähtsaim on ... Iga inimlaps vajab armastust.”

Tagasi üles