Noortetreener Hendrik Kurik lahkus taevastele võrkpalli­väljakutele

Väga särava leegiga tegutseja – sellisena jääb võrkpallirahvas meenutama mängijat ja treenerit Hendrik Kurikut (paremal). Foto: Arvet Mägi

Lääne-Viru maakonna spordiperet tabas selle nädala alguses valus kaotus, kui meie hulgast lahkus ootamatult võrkpallitreener ja -mängija Hendrik Kurik.

Rakvere spordikooli võrkpalliosakonnas poiste juhendajana töötanud 34-aastane Kurik kuulus aastaid mängijana Rakvere esindusmeeskonda. Samuti oli ta aktiivne rannavõrkpallur. Võrkpalli meistriliigas mängis Hendrik Kurik viimati viis hooaega tagasi ning tuli Rakvere Võrkpalliklubi koosseisus Eesti karikavõistlustel hõbedale ja meistrivõistlustel pronksile.

Tunnustatud võrkpallitreener, Hendrik Kuriku kunagine juhendaja ja hilisem kolleeg Rakvere spordikoolis Mati Merirand lausus, et uudis oli tema jaoks seda kurvem, et tegu oli noore mehega.

“Hendrik oli alates noorteklassist pikka aega mu õpilane. Rakvere spordikoolist läks ta vahepeal paariks aastaks õppima Audentesesse ning tuli siis sealt jälle tagasi,” kõneles Merirand.

Tema sõnul oli tore, et õpilases tärkas huvi treeneritöö vastu. “Ta tahtis sellel alal töötada, talle sobis ja ta sai lastega väga hästi hakkama. Lastele ta meeldis. Kahju on ikka väga suur, et ei ole enam inimest, kes võiks noori õpetada.”

Hendrik Kurik mängis samuti Meriranna käe all Rakvere esindusmeeskonnas. “Ta oli alati elurõõmus ja teisi sütitav. Väljakul tal aja parajaks tegemise mentaliteeti ei olnud. Kui ta oli platsi peal, siis ikka põles ja võitles. Tahtmist oli alati, ja kui tegigi vigu, siis alati võis näha tema hirmsat tahet. Mingit laisa mehe mängu, kes kuidagi mugavalt tegutseb, tema puhul polnud. Talle oli iseloomulik pidev põlemine,” rääkis võrgumehe esimene treener.

Mati Merirand lisas, et ka hiljem kolleegidena sujus nendevaheline suhtlus toredalt. “Hendrik tahtis treenerina töötada. Ta nägi vaeva, täiendas ennast ja tegeles, et saaks treeneritoetuse asjad korda. Kahjuks läks nii,” kõneles Merirand.