Nädala kaja: ämbritest ämbritesse

Jete Eevald. Foto: Ain Liiva

On ebausutav, et kellelegi pakub äratundmisrõõmu Severn Cullis-Suzuki nimeline naine. Sama ebatõenäoline on, et säilinud on mälestus Poola presidenti Lech Kaczyńskit ja paljusid kõrgeid sealseid riigitegelasi Venemaale viinud lennuki õnnetusest, millest tänavu möödub juba kümme aastat. Aastakümme seljatab sel aastal ka suurt kõlapinda leidnud NO99 “Ühtse Eesti suurkogu”. Me ei mäleta. Seepärast on lihtne ka provotseerida, manipuleerida ja kõige selle juures taas unustada.

Severn Cullis-Suzuki on Greta Thunbergi, kelle New York Times mullu aasta inimeseks valis, eelkäija. Ja sedagi vaid 28 aastat tagasi. Ta oli 12-aastane, kui esimest korda sõna võttis. Thunberg tegi seda 16-aastaselt. Mõlemad on oma sõnadega esile kutsunud mitmeminutilisi vaikusehetki. “Te ei tea, kuidas nüüd väljasurnud looma tagasi tuua. Ja te ei saa tagasi tuua metsi, mis kunagi kasvasid seal, kus praegu on kõrb. Kui te ei tea, kuidas seda parandada, siis lõpetage selle purustamine,” rääkis Cullis-Suzuki oma esimeses kõnes. See oli intensiivselt kirglik, isiklik ja provokatiivne üleskutse. Poliitikud kogu maailmast reageerisid Severn Cullis-Suzukile austust avaldades. Pärast seda tekkis ka meeletu ülemaailmne poleemika. Viha. Raev. Sealsamas lisandusid aga üha kõrgemad tiitlid. Loengud. Pressiteated. Sõnavõtud.

Nüüd, 28 aastat hiljem, on sobiv aeg küsida, kas meil on õnnestunud muuta maailma jätkusuutlikumaks. Ma arvan, et ei ole. Sest me isegi ei mäleta enam.

Reaalsusele silma vaadates tuleb tunnistada, et ei ole meie kätes midagi peale iseenda saatuse. Võim on raha, sest rahal on võim.

Viha eksisteerib endiselt. Poliitika toob teatavatel puhkudel esile kirglikud jutuajamised. Samasuguse efekti on nüüd juba loonud ka meie keskkond. Inimesed on mõlemal juhul suurtel eriarvamustel. Austraalia põleb juba kuid. Hukka on saanud liiga paljud. Me ei oska sellist hulka endale ette kujutada ega hoomata, sest see ei ole igapäevane. Ja niipea, kui tuli raugeb, unustame.

Mitmendal korral isiklike eluvõitudeni jõudnuna hõikame naljatledes – ajalugu kordub! Aga maailma mastaabis pole tegu enam ammu naljaga. Katseid maailma päästa, olgu moel või teisel, on olnud rohkem, kui oskan nimetada. Reaalsusele silma vaadates tuleb tunnistada, et ei ole meie kätes midagi peale iseenda saatuse. Võim on raha, sest rahal on võim. Me tegutseme väikeettevõtjatena, aktivistidena, artistidena, kuid tõenäosus enda sõnumiga kaugele seilata on imetilluke. Sõjas, kunstis, poliitikas, kultuuris, spordis on kõik korduv. Lihtsalt aastad lahutavad meid. Kõige selle efekt on olnud sama. Tulemust pole aga silmapiiril.