Tore oli kohata tuttavaid, soovida neile head, suruda kätt, naeratada. Aga siis valdas mind ootamatult soov teha head. Aasta jooksul ikka juhtub, et annetad neile, kes abi vajavad. Läksin koju ja mõtlesin, et seekord annetan teadlikult. Google’i abiga leidsin peagi toreda annetuskeskkonna. Hakkasin uurima, kellel siis kõige rohkem abi vaja läheb. Abivajajad olid ikka samad – lapsed, loomad, keskkond, tervis, ühiskond. Aga keda siis seekord toetada? Annetad ühele, jääb teine ilma. Kõiki oleks tahtnud aidata. Ikkagi jõulud.
Meenus lugu Vana-Kreekast, kus Prometheus mätsis savist kokku inimesed ja tuttava jumala abiga puhus neile hinge sisse. Õpetas neid enda eest hoolitsema ja elama. Jumalad sattusid muidugi paanikasse ja hakkasid Prometheusele vastu töötama. Mine tea, mis see hull inimene veel korda saata võib! Zeus saatis neile vihma kaela ja kustutas nende tule. Prometheus polnud muidugi papist poiss ja näppas Olümposelt uue. Kuidas sa ikka ilma tuleta arened? Zeus sai seepeale hirmus pahaseks ja saatis maa peale Pandora oma laekaga. Tüdruk läks pahaaimamatult Prometheuse venna juurde ja võrgutas selle kogemata ära. Laegas tehti lahti ja kõik hädad kargasid sealt välja ning kohe inimeste kallale. Ainult lootus, mis laeka põhja oli surutud, jäi sinna vangi, sest Pandora kohkus laegast avades kohe ära, et mis jamaga ta nüüd hakkama sai, ning virutas kaane kinni. Loomulikult oli Pandora süüdi, mis ta näpib kahtlaseid laekaid. Aga siis jäin mõtlema, et ega Prometheus ka päris puhas poiss polnud. Oleks ta oma asja tasa ja targu ajanud, poleks Zeus märganudki, et mingid inimesed maa peal sebivad, aga Prometheusel oli tarvis kohe kelkida ja uhkustada ning Zeusi viha inimestele kaela tõmmata. Muidugi oli ka Zeus paras mölakas, ise tõmbas ringi ja laristas, mis jaksas, aga inimestele oli tarvis ikka koht kätte näidata. Lõpuks läks nagu alati – Prometheus on kangelane, Zeus uhke jumal, Pandora aga pandi laulu sisse kui kahtlane element. Ikka on naine süüdi, kui Prometheus ja Zeus oma asju rahumeelselt ajada ei oska.