Muhedat meest ei ole enam – lahkus Sulev Kool

Sulev Kool suvel 2019.

FOTO: Ain Liiva

​Lahkunud on kirjamees ja ajakirjanik Sulev Kool, kes kirjutas nii Punases Tähes kui ka Virumaa Teatajas ning tegi raadiosaateid. Muheda kirjamehena võttis ta maakonnalehe arvamusveergudel sõna algul Moonaküla Volli, hiljem, Kundasse kolinult, Kasemäe Vollina. Volli filosoofilise taustaga mõtisklustest on välja antud ka raamat.

Ingel kõndis tänaval, või see näis vaid nii. Möödus minu väravast ja sind kaasa viis.

Vahel asjad lihtsalt juhtuvad nii. Täpselt selliste sõnadega laulis Andrus Kasesalu mu kõrvaklappides, kui toimetusse jõudis teade Sulev Kooli lahkumisest igaviku teele.

Head ja muhedat meest ei ole enam. Alles ta puhus Margusega soru juttu ja sellest sündis üks igavesti armas intervjuu. Just nimelt "soru" juttu, Sulev ise armastas nii öelda.

Lobisesin temaga telefonis umbes kuu tagasi. Sulev käskis lõpetuseks saba rõngas hoida ja edasi teenida. Ta rääkis alati nii, öeldes lõpetuseks midagi muhedat kaasa.

Sulevil oli imetabane oskus probleemid tühiseks rääkida. Kui sul ikka oli väga sant tunne, siis istusid maha, pajatasid millestki, ja hetk hiljem imestasid: aga mille pärast ma ülepea muretsesin?

Ikka saba rõngas, Sulev, seal taevasel ajakirjanikuteel! Olid meheks, me ei unusta sind.

Andrus Albrecht, endine kolleeg raadiost

Mäletan kunagist ülemust ja kolleegi kohalikus raadiojaamas töötamise päevilt, kui äärmiselt empaatilist ja sõbralikku meest. Kui läksin mingi murejutuga või kas või enne palgapäeva avanssi küsima, siis ta ikka aitas. Ta oli toetav ja aitas noorel mehel elu elada. Erudeeritud inimene, kes ei võtnud elu liiga tõsiselt, vaid ikka läbi kerge huumoriprisma. Minul on temast jäänud väga head mälestused.

Mati Metsjõe, endine kolleeg raadiost

Hakkasime Rakvere lihakombinaadis suurte muutuste ajal Nõukogude Liidus raadiot tegema, hiljem jätkasime raadio tegemisega linnas. Sulev oli hästi aktiivne. Kui ta midagi ette võttis, siis ajas asja usinalt. Ta oli väga entusiastlik kõiges, mis puudutas uusi asju. Ajakirjandus, raadio ja uued asjad läksid talle peale.

Oma tippajal oli ta sõnaosav. Tal oli väga tugev eesti keele oskus ja oskus lauseid seada. Meidki koolitas ta, kuidas ikka õigesti kõneleda. Kui mina oli tehnilise poole pealt tugev, siis tema sõnalise poole peal.

Kellegagi riidu Sulev üles ei kiskunud, kõik olid sõbrad. Kui ta Kundasse kolis, jäi meie suhtlemine harvemaks. Aga ta jälgis minu tegemisi televisioonis ja kokku juhtudes küsis ikka, kuidas mul läheb. Televisooni ta ise väga ei kippunud.

Kerli Dello, endine kolleeg raadiost

Sulev oli minu esimene kokkupuude raadioga. Temaga koos kasvasin ma selleks, kes olen ja mul on tuhandeid põhjuseid olla tänulik. Ma tegin raadios saateid, uudiseid. Ta oli isa, õpetaja, kaaslane. Ta hoolis ja hoolitses minu eest, tegelikult oli ta ka välimuselt minu enda isa moodi, selline vahva vunts. Ta nägi minus suurt potentsiaali ja ütles selle ka välja, mis andis julguse tegeleda asjaga, mis mulle päriselt meeldis. See ongi elus tähtis mu meelest. 

Sulevi tütre ja pojaga käisime koos näiteringis, sestap olin ka tema lastega hea sõber. Kui inimene lahkub (ja tema siiski noorena), siis ikka tabad ennast mõttelt, et oleks võinud maha istuda, vanu aegu meenutada ja kuulda midagi uut. Kahju, kui see tegemata jääb. Ja seda ainult selle pärast, et sa ei leia aega. Kahju. 

Sulev, ma tean kuidas sa pilvepiiril jalgu kõigutad, võtad sõõmu mõnusat külma õlut ja naeratad: “oli see vast elatud elu!” Nii peabki! 

Tagasi üles