Kolumn: mu idamaa on minu arm

Sander Liivak. Foto: Agnes Aus

Uus aasta saabus seekord teisiti. Mitte vahuveiniklaase kõlistades, vaid maal, kus alkohol on keelatud ja alkovabale õllele lisatakse kodus pärmi: Tabrizi lähedal Sufiani linnakeses teeäärses teemajas. Keelebarjääri tõttu aitas toitu tellida kaasreisija, aserbaidžaanlasest ehitusinsener Ali.

Keegi ei hõisanud ega soovinud head uut aastat, sest see algab alles kevadel, kui loodus ärkab. Kui meil on 20. märts, on seal 1. farvardin 1399, nii et sajandivahetus pole enam mägede taga.

Ka tähed ja numbrid on teistmoodi, kell on Eestist poolteist tundi ees ja daamid siivsalt riides. Olin teel Taban Seiri liinibussiga Jerevanist Teherani. Olin maksnud Thumanjani tänavas asuvasse Mellat-panga kontorisse 50 eurot ja saanud Budaghjani tänavas asuvast Iraani islamivabariigi saatkonnast kätte kauaoodatud e-viisa. See kujutas endast A4-mõõdus paberilehte. Passi ei kleebitud midagi, ka piiriületustemplid löödi samale lehele.