Spordikommentaar: võrkpall vajab Belkat ja Strelkat

Margus Martin.

FOTO: Meelis Meilbaum

Eesti ainus võrkpalliuudiste portaal hõiskas, et peagi võib sündida Eesti, Soome ja Läti klubisid ühendav meeste võrkpalliliiga. Juttu oli, et kolme riigi alaliidud peavad sel teemal kõnelusi ning ideest teostuseni jõutakse parimal juhul sel sügisel.

Kui väidetavalt kõik Eesti ja Läti klubid on asjaga päri, siis soomlaste õuelt rõõmuhõiskeid esimese hooga ei kostnud. Ilmselt oskavad nad naabritest paremini kalkuleerida ja raha lugeda. Rovaniemist Jēkabpilsi annab ikka uhada, ja ehkki vastupidine teekond on sama pikk, tundub, et lätlastel on rehkendus veel tegemata.

Atraktiivse võrkpalliliiga mõte pole tegelikult üldse halb. Eriti kui see aitab ala arengule kõigis kolmes riigis kaasa ja tõstab klubide ning ühes sellega rahvuskoondiste kvaliteeti. Positiivseid näiteid võib tuua muudelt aladelt. Võtame või kontinentaalse hokiliiga KHL. Tõsi, Soome klubidest mängib seal ainsana kaasa Helsingi Jokerit ning eestlased lihtsalt ei küündi sellisele tasemele ei rahaliselt ega ka kvaliteedi poolest.

Võrkpallis ilusat ideed usinalt kultiveeriv Eesti alaliidu president Hanno Pevkur unustab samas, et enne kui pea ees kosmosesse tormata, võiks Belka ja Strelka sinna luurele saata ning olukorra kaardistada. Huvi pakub alati asja finantspool, sest pikad sõidud tähendavad klubidele alati täiendavat kulu. Jutuks olnud umbes 30 000 euro suurune lisaraha ei valmista Eesti klubidest muret ilmselt Saaremaale, aga mitu neist jäävad jänni. Higistamist eelarve kallal on kõigil niigi.

Teine teema on see, et koduses võrkpallis pole vaja poleerida püramiidi tippu, vaid tugevdada vundamenti, milleks on kiratsev regionaalne võrkpall. Ammu ei mäleta olukorda, kus Eesti meistrivõistlustel konkureerib medalitele viis meeskonda. Naiste võrkpallikoondis tegi ajalugu ja murdis mullu esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile, kuid kolm naiskonda Tallinnast, üks Tartust ja Võrust pole küll asi, mis paneks uhkelt rusikaga vastu rinda taguma.

See on ammu ära leierdatud plaat, aga meenutame siinkohal Eesti võrkpallikaardilt praeguseks meeste meistriliiga tasemel hingusele läinud kantse: Viljandi, Võru, Paide, Rakvere. Rääkimata Ida-Virumaast, kuhu vist ei plaanitagi kunagi tõsiselt võrkpalliseemet külvata. Õnneks meenub vähemalt üks sealt pärit võrkpallur, Pavel Kružajev, kes kunagi Rakvere dressi kandis.

Praegu on meil meistrisarjas teistest priskema rahakotiga Saaremaa, aga ka Pärnu, Tartu ja kaks pealinna võrgusatsi. Meeste ja naiste koondise etteotsa toodi nimekad peatreenerid ning ambitsioon on tohutu, aga puudub seljatagune. Viimati võrkpallikaardilt taandunud Rakvere tagasituleku pärast ei paista alaliit tundvat vähimatki muret.

Tagasi üles