/nginx/o/2020/01/23/12889999t1hd988.jpg)
Rakvere gümnaasiumis toimunud Tartu rahu 100. aastapäeva teemalisel konverentsil kinnitas ajaloolane Lauri Vahtre, et vabadussõda polnud ainult meie sõda, aga see ei tähenda, et peaksime seda mõne teise osalise vaatevinklist hindama, mida naaberriikide ajaloolased ja ideoloogid pahatihti kipuvad tegema.
Paljude Venemaa ajaloolaste arvates polnud mingit Eesti vabadussõda olemaski, oli vaid punaste ja valgete vaheline Vene kodusõda, kus peamiselt valgete poolel lõid kaasa ka Eesti üksused. Sakslastele oli siin toimunud sõda ainult revanšiüritus läänerindel saadud kaotuste vastu. Eesti punavõimuaegsete ajaloolaste hinnangul oli see Eesti kodusõda.
“Kõik rahvad vaatavad ajalugu oma mätta otsast ja selles pole midagi imelikku, see on loomulik,” lausus eile Rakvere gümnaasiumis toimunud konverentsil ajaloolane Lauri Vahtre. “Aga see ei tähenda, et meie peaks asju kellegi teise mätta otsast vaatama. Tark on jääda iseendaks.”
2. veebruaril 1920 allkirjastati Tartus Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa rahuleping, millega lõpetati vabadussõda, määrati Eesti idapiir ning Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti iseseisvust.
Rakvere gümnaasiumis tähistati selle sündmuse sajandat aastapäeva konverentsiga, kus lisaks Vahtrele tegid ettekande Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi, Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi ajalooõpetaja Indrek Paju ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja, Rakvere gümnaasiumi vilistlane Heli Kirsi. Diskussioonides osalesid riigikogu liige Marko Mihkelson, Raadio 4 peatoimetaja ja Ukraina ajakirjanike koolitaja Julia Bali ning uuriv ajakirjanik Holger Roonemaa. Diskussioone juhtis kolumnist, Rakvere gümnaasiumi vilistlane Hannes Rumm.
Tervitussõnavõttudega esinesid Taani kuningriigi suursaadik Kristina Miskowiak Beckvard ja Soome vabariigi suursaadik Timo Kantola.
“Vabadussõda ja selle lõpetanud Tartu rahu ei ole ainult meie ajalugu,” lausus Lauri Vahtre. “Eesti poole ainus eesmärk oli sõdida rahu nimel. Meie tahe oli lõpetada sõda väärika rahu ja iseseisva riigina. On palju ideolooge ja ajaloolasi, kes väidavad midagi muud.”
“Tõsi, osapooli, kes siin sõdisid, oli mitu,” jätkas ta. “Punase Venemaa jaoks oli sõja eesmärk kindlustada tagalaplatsdarm Saksamaa vastu – edu korral Eestis ja Lätis viinuks nad ju oma riigipiiri toonasest Saksamaast sadakonna kilomeetri kaugusele. Punaste eesmärk on ju teada: üleilmne bolševism. Saksamaa bolševiseerimine oli üks osa plaanist. Ka brittidel oli siin oma soov: nemad tahtsid kontrolli Läänemere üle. Soomlastel mõlkus peas hõimurahvaste sõda ja ühine Suur-Soome riik.”
Vahtre kinnitas, et kuigi nii mõnegi ajaloolase väitel oli vabadussõda vaid üks tühine episood ja rindelõik Vene kodusõjas, ei tahtnud Eesti venelaste omavahelisse sõtta oma nina toppida, kuigi Vene valgetega olude sunnil koostööd tehti. “Jah, Eesti väed olid natuke kaasatud ka valgete Petrogradi-vastasesse sõjakäiku, kuid meie sõdurid suhtusid sellesse väga pika hambaga,” kõneles ta. “Eesti sõjaväe juhtkonnal oli aga sellega seoses oma salaplaan: eesmärk hävitada punaste laevastik. Sellest teost olnuks kasu ka siis, kui valged oleksid võimule tulnud – kui nad hiljem tahtnuks Eestit rünnata, poleks neil vähemalt laevastikku olnud.”
Konverentsi sissejuhatuses sõna võtnud Rakvere linnavolikogu esimees Mihkel Juhkami arutles, kas vabadussõjast on veel midagi rääkida, kuivõrd seda on suuremal või vähemal määral tehtud juba sada aastat. “Minu arvates on,” vastas ta iseenda retoorilisele küsimusele.
“Näiteks Petserimaa ja Narva-taguse puhverala teema. Kas Eesti riigi jaoks oli hea, et olid sellised alad? Kas need olid paratamatus?”
Juhkami märkis ka, et juba mõni kuu enne Tartu rahulepingu sõlmimist olid venelased rahu pakkunud, kuid hoopis teistel tingimustel: Eesti idapiir kulgenuks siis Kunda–Rannapungerja joonel. “Kas siis, kui me selle rahu oleksime vastu võtnud, me teiega siin täna räägiks? Kas Eesti riik oleks üldse olemas,” arutles ta.