Kolumn: kaduva liigi kommentaarid

Piret Saul-Gorodilov. Foto: Eero Vabamägi

Ilm kiidab näppu vibutades takka laste kliimavõitlusele. Talv on sama soe kui suvi, Austraalia põleb ja vulkaanid purskavad. Liigid hukkuvad. Koaalad, ninasarvikud, pingviinid. Muide, vastukaaluks on asutud mammutit kloonima. Vaat kui vahva. Ühel ilusal päeval konutab ta loomaaias teiste londiliste kõrval. Lapsed vaatavad ja imestavad – angooraelevant.

Niisiis, aktiivse liikide hävitamise kõrvalt on asutud tasapisi ka liike taastama, sest inimestele meeldib vaheldusrikkus ja lastele on meele järele uued mänguasjad. Võimaluste rohkust kasutatakse siiski vähe, sest peamiselt toimib karjainstinkt. Keegi näitab näpuga suunda, kus asub see ainuke õige ja õnnelikuks tegev. Kõik tormavad karjaga peale. Uudistama, ostma, tarbima, järgima. Ja kari peaks nagu rahul olema, aga siis vaatab kõrvale ja märkab, et keegi näitab juba näpuga teises suunas. Ja peab tormama. Äkki on seal midagi paremat, pealegi vaheldust on ometigi vaja. Mis liiki õnn teeb kõige õnnelikumaks?

Inimesi on samuti igatpidi liigitatud ja klassifitseeritud. Rass, kultuur, religioon, vanus, haridus, kast, subkultuur ... lõputud võimalused. Väljasurevaid loomaliike üldiselt haletsetakse. Inimestega on nii ja naa. Ellujäämiseks tuleb õnne suunas amokki jooksva karjaga kas liituda ja tempos püsida või sellest kõrvale tõmbuda. Need kõrvale tõmbujad ja vaikselt kulgejad moodustavad samuti täiesti omaette liigi ning on peaaegu ohustatute piirini jõudmas. Neid ei saa nagu mammutit viimasest elusast üdirakust taastootma hakata. Nende mõtteviis on keskkonna ja oma vabade valikute kujundatud. Neile pole vaja õpetada, et riideid tasub soetada kauemaks kui üheks hooajaks. Nad oskavad harvendada porgandeid ja mullata kartuleid. Teavad, et isegi kui laktoosi ei talu, on ka lehma vaja, sest lisaks piimale toodab ta orgaanilist väetist. Teavad, et küüslauk peletab vampiiride asemel haigusi. Nad söövad taldriku korralikult tühjaks, ei viska minema kõvaks läinud leiba ega tilgastanud piima.