Pooliku infoga tuumajaama ei ehita

Madis Vasser. Foto: Aldo Luud

Samal teemal: Anu Viita-Neuhaus, “Aastakümnete pärast võib Kundas Lontovas olla tuumajaam” 18.12.2019 Virumaa Teatajas

Rääkisin hiljuti tuttavale soojusenergeetikule uudist, et Eestis otsitakse pingsalt kohta uuele tuumajaamale. Tema küsis imestunult vastu: “Mis uudis see ka on? Mulle tehti TTÜ õpingute käigus juba aastaid tagasi selgeks, et Kundasse ehitame tuumajaama.” Võibolla tegi ta minu kulul lihtsalt nalja, aga tõesti – kusagilt mujalt on raske leida suhteliselt mere ääres sisuliselt kõrvuti asuvat kaht tuumajaama potentsiaalset klienti, nagu on Eesti suurimad elektritarbijad AS Estonian Cell ja Kunda Nordic Tsement. Ametlikult peaks arendajate tellitud sobilike asukohtade analüüs selguma 28. jaanuaril. Eestvedajad ise rõhutavad, et ega salaja tuumajaama ei ehita. Küll aga üritatakse seda teha valikuliselt jagatava info baasil. Leian, et kaalutletud seisukoha kujundamiseks peaksid inimesed saama näha tervet rehkendust.

Jutud aatomienergia peatsest saabumisest eestlaste õuele on tekitanud selge ühiskondliku lõhe. Osa inimesi tervitavad praktikas olematuid tulevikutehnoloogiaid avasüli, teised kardavad teadaolevaid ohtusid seoses sõltuvusega importkütusest, õnnetustega jaamas ning jäätmete pikaaegsel ladestamisel. Selline asjade käik ja segadus oli arendajatel ette määratud, kui oma äriplaani müügikõnet alustati lubadustega neljanda generatsiooni sulasoolareaktoritest. Detailidesse minemata võib lihtsas keeles öelda, et sellisel tehnoloogial on tõesti potentsiaalseid tugevusi nii ohutuse kui ka keskkonnahoiu mõttes. Aga seda lahendust ei ole veel kusagil maailmas tõestatult olemas, mida teavad väga hästi kõik, kes vähegi valdkonnaga tuttavad on.