Nädala kaja: märgid ütlevad aitäh ja jõudu

Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum

Sel nädalal tõi elevust nimekiri inimestest, keda vabariigi president Eesti elusse panustamise eest tunnustab. Ikka on huvitav teada, millise valdkonna esindajaid on rohkem märgatud, kes nad täpselt on ning mida ise asjast arvavad.

Samuti on värskelt välja kuulutatud Lääne-Viru aasta teod – rahvahääletusel suurima saagi kogunud pronksise MM- ja Euroopa mängude medaliga Tudust sirgunud maadleja Epp Mäe ning Pika tänava rekonstrueerimise kohta on pea kõigil läänevirulastel omad tunded ja mõtted.

Nii mõneski omavalitsuses on juba otsustatud ja mõnes veel otsustamisel, kellele anda vabariigi aastapäeva eel üle aumärk oma valla ellu olulise jälje jätmise eest. Tänu- ja tunnustustiitleid annavad aasta jooksul veel väga paljud organisatsioonid, olgu siis tiitliks aasta ema või aasta vabatahtlik.

Kõigi nende tunnustamiste ühine joon on see, et kandidaatide esitamise võimalus on kõigil. Ja täiesti tasuta. Mõnel pool ollakse esitamisega usinamad, teisal ükskõiksemad. Vahel tuleb korraldajail kedagi suisa tagant utsitada, et konkurss läbi ei kukuks. Sest ei saa ju ometi olla, et keegi midagi head, vajalikku ja grammikegi paremas suunas viivat teinud ei ole. Aga keegi peab märkama ja esitama.

"Ei saa ju ometi olla, et keegi midagi head, vajalikku ja grammikegi paremas suunas mõjutavat teinud ei ole. Aga keegi peab märkama ja esitama."

Peagi presidendilt teenetemärgi vastu võtvad läänevirulased, Kadrina ettevõtja Juhan Viise ja Viru-Nigula koduloomuuseumi juhataja Ene Ehren­preis olid oma kommentaarides väga tagasihoidlikud, kiitsid kogukonda ja kolleege. Ja tõdesid ühtlasi, et on sattunud toredate inimeste keskele. See on väga oluline tähelepanek, sest paljud kipuvad ju ära sealt, kus nad on, ning otsivad inimesi, kes oleks targemad, huvitavamad, võimekamad. Aga nemad neid inimesi enda ümber näevadki. See on väärt oskus.

Tunnustusmedali üks pool on tänu inimesele tehtu eest, teine pool aga tähelepanu valdkonnale, mida ta esindab, ja ehk ka aumärgi saamisega kaasnev killuke vastutust – püüd olla oma asja ajades hea edasi, olla eeskujuks.

Selle nädala argiõhtul oli mu külaliseks teiste seas neljaaastane poiss. Ta õngitses minu poja mänguasjakastist välja lihtsa puust medali, mulluse sünnipäevakingi lasteaiarühmalt, ja riputas selle oma emale kaela. Sest ema oli seltskonnas tema meelest ilmselgelt kõige tähtsam isik ja väärt seda kandma.

Aeg-ajalt võiksime isegi anda oma isikliku kategooria teenetemärgi kasvõi sümboolse šokolaadimedali (või millegi kobedamagi) näol oma lähedasele, kolleegile, sõbrale. Rääkimata siiralt hea sõna lausumisest.