Juhtkiri: ajasild olnu ja oleva vahel

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Tänane esiküljelugu kõneleb Rakveres elavast Ottilie-Armilde Tinnurist, kes eile tähistas 106. sünnipäeva. Sellele kõrges eas prouale oli pühendatud lugu Virumaa Teatajas aasta varem ja ka aasta enne seda. Ottilie-Armilde Tinnurist on mõnele ajakirjanikule saanud justkui hea tuttav, kelle juures on põhjust 3. veebruaril külas käia.

Tinnuri sünnipäeva puhul peab ütlema, et on õnn, et meie seas on inimesi, kes on ajasillaks olnu ja oleva vahel, kes on oma silmaga näinud sündmusi, millest hilisemad põlvkonnad võivad vaid jutte kuulda ja lugeda. Inimesi, kes mäletavad endisi aegu ja saavad neid kirjeldada omaenda kogemuse kaudu. Pikk elu on väärtus, mis jääb jagatud mälestustes järeltulijatele alatiseks pärandiks.

Kui inimesele on antud hea tervis, selge mõistus, rõõmus meel ja hoolivad lähedased, on kõrge iga õnnistuseks. Olgu siis aastaid turjal 95, 101 või 106. Eakal jagub rõõmu lähedastest ja lähedastel heameelt armsa inimese üle, kellelt saab aegadest ja inimestest mõndagi põnevat kuulda.

"Mitte just igaühele ei ole elu kätte mänginud kaarte olla tunnistajaks neljanda põlvkonna sünnile ja kasvamisele."

Mitte just igaühele ei ole elu kätte mänginud kaarte olla tunnistajaks neljanda põlvkonna sünnile ja kasvamisele, oodata pikisilmi üheksanda lapselapselapse ilmaletulekut ja näha oma silmaga, kuidas jõuline sugupuu oma oksi järjest enam harali ajab. Sest eks vanaduspäevil, eriti veel nii kõrges eas, saavad eaka elu sisuks laste, lastelaste ja nende laste tegemised ning õnnestumised ja ebaõnnestumised, millele kaasa elada. Sest eaka enda päevad võivad hea tervise korral olla küll tegusad, kuid kindlasti sündmustevaesemad kui nooruspõlves.

Peaasi, et vana inimese saatjaks ei oleks üksindus, kurbus ja valud, mis muudavad iga uue päeva vaevaliseks katsumuseks.

Tunneme rõõmu, et meie hulgas on väga väärikas vanuses inimesi, kes on üle elanud eri riigikorrad ja -valitsused ning kes annavad ikka ja jälle põhjust arutleda pikaealisuse saladuse teemal. Mida siis tuleks teha, et aastate lisandudes nende survet liiga tugevalt turjal ei tunneks? Kas pahvida aeg-ajalt sigarit ja juua iga päev klaasike veini nagu ühel esimesena meenuval Prantsusmaa vanaproual kombeks või teha hoopis tööd? Kes teab vastust, elab kahtlemata väga kaua.

Tagasi üles