Kui neljajalgne sõber ei kuula sõna

Anni ja segavereline Marmor, Birjo ja border­kolli Säde. Foto: Viktoria Reiman

Kui Birjo Piiroja tosin aastat tagasi esimese koera võttis, otsustas ta kasvataja soovitusel koertekooli minna, et neljajalgne sõber oleks ­hästi kasvatatud ning lemmik ja perenaine teineteist paremini mõistaks.

Eri koolitajate juhendamisel asuti usinalt tööle, ent peagi ilmnesid loomal käitumisprobleemid ja mida rohkem treeningutele pühenduti, seda hullemaks olukord muutus.

“Koer läks üha närvilisemaks, hakkas tuppa pissima, purustas kodus esemeid, haukus, kraapis uksi ja sikutas rihmast,” loetles Piiroja tagasilööke, mida ta ei osanud oodata.

Foorumitest abi otsides sai Piiroja nõu, et koera peab väsitama ja nii otsustas ta koos neljajalgse semuga hakata tegelema agility ehk koeraspordiga. Soovitud tulemust see aga ei toonud ja murede hulk hoopis kasvas.