Nädala kaja: munadeta irisejad

Aivar Ojaperv.

FOTO: Virumaa Teataja

Avan kaubanduskeskuse ukse ja tõmbun instinktiivselt pool sammu kõrvale, et sisse lasta minu taga astunud meesterahvas. Ta heidab mulle uuriva pilgu: tuttav või? Kuidas siis nüüd nii, et teed antakse?

Paraku tuleb tunnistada, et olukord oli vist tõesti vaagimist väärt. Võin tuua kümneid näiteid, kuidas ei oldud mitte lihtsalt mõõdukalt viisakad, vaid lausa mühakad ja matsid. Korra sain ikka päris kurjaks – ebaviisakus muidugi seegi –, aga kui ikka bussi siseneb invaliidist mees, kelle jalad väga haiged, ja ükski kahel pingil korraga laiutanud mammi ei suvatse end koomale tõmmata, siis kuidas peab reageerima?

Ebaviisakus ja tigedus, lausa lahmiv tigedus, on muutunud paraku elunormiks. No näiteks lugesin internetist uudist, et “Pealtnägija” saatejuht, äsja Bonnieri preemiaga pärjatud Anna Pihl on titeootel. Äge! Tore! Palju õnne!

Mis te arvate, millest sama loo kommentaarid kõnelesid? Ikka sõim ja parastamine muidugi, sekka mõni üksik poolehoiuavaldus.

Kas kõik need tigetsejad teavad ja tunnevad Anna Pihli, et tema lapseootuse kallal lõriseda? Ja kui tunnevad, siis miks nad oma pahameelt silmast silma ei väljenda, vaid teevad seda anonüümselt ja varjatult?

Täpselt samas laadis vahutati – ma kujutan ette ka hullupilku või verd täis valgunud silmi – teiste uudiste kallal. Ei saanud armu uppuvalt traalerilt päästetud Vene meremehed ega eestlastest seiklusrallitajad, Katrin Lustist ja meie presidendist rääkimata.

Aga noh, eks tigetsemiseks ja ärapanemiseks saame eeskuju lausa riigijuhtimise tasandilt. Meil on ju üks erakond, kel on kõige ja kõigi kohta midagi halvasti öelda, samas ei meenu neilt ühtki positiivset programmi. Ja mis hämmastav: selle erakonna häälekandjad, nii internetis kui ka paberlehena, on muide täiesti anonüümsed! Pekstakse kõiki ja kõike, isegi üht minu tehtud intervjuud olen nende hammaste vahel näinud, aga nii palju mune neil meestel-naistel pole, et oma “uutele uudistele” autor külge panna.

Väljendist “sõna on vaba” ei taheta ikka veel aru saada. Muidugi on sõna vaba. Ütle mida tahes, aga ütle seda oma nime ja näoga ning põhjenda ära ka. Anonüümsetel netikommentaatoritel puudub selleks kodanikujulgus, mis näiteks ajakirjanikel on olemas, kuigi nad kõik on mõne arvates lollid, kilehäälsed, liberastid, äraostetud ja nõnda edasi. Aga nad kirjutavad oma lugudele vähemalt nime alla.

Tagasi üles