Kolumn: 11. käsk

Teet Suur. Foto: Vladislav Musakko

Holokaustiohvrite mälestamise päev tuletas jällegi meelde, et ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost. Aga õppida ju võiks? Kuigi täna näeme, et vaen müüb hästi ja võimule pääsemiseks, seal püsimiseks saab seda edukalt rakendada. Ikka enamuse heaks, kes on justkui ohus vähemuste kurjade plaanide pärast.

Igas mõttes vähemuses oleval Eestil ja eestlastel on ohtlik kasutada enamuse õiguse argumenti, et nõrgematele koht kätte näidata. Tänases Eestis saab küll nii valitseda. Kahjuks. Tavainimest poliitika ei huvita, on ju see teadagi räpane. Aga poliitikute teod mõjutavad, milliseks kujuneb tulevik. Ja inimõiguste kõige jõhkramad rikkumised mõjutavad just tavalisi inimesi. Neid, kes hoiatavad vaenumüüride kerkimise eest, hüütakse halvustavalt tolerastideks, sallijateks jne.

Tänases Euroopas on mõneski riigis hoogustunud müüride ehitamine nii enda ümber kui ka enda sees. Üle 80 Poola linna on kuulutanud end LGBT-vabaks tsooniks ja linnapiirile vastavad sildid paigutanud. Tõesti, Auschwitzi-laadsed hukkamistehased on nüüdseks minevikuõudused, aga need said võimalikuks väikestest tasahilju tehtud sammudest. Algasid need mõne ebamugava ja mitte väga tähtsa piiranguga juutide jaoks.