Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
/nginx/o/2020/02/07/12927562t1h876d.jpg)
See oli päev varem, kui Robert Salep sõitis Rakverest Käsmu. Sõiduteed kattis kiilasjää. “Siia me sureme, me ei jõua isegi Käsmust Võsule, ilma et me ennast katki ei kukuks,” oli Roberti ainuke mõte. Selle teadmisega läks ta 25. detsembri õhtul magama.
Järgmise päeva hommikuks, jõulu teiseks pühaks, olid öine vihm ja kolm soojakraadi toonud kareda asfaldi jää alt välja, andes Robertile enesekindluse, millega ta Käsmust 50 inimest teele saatis. Ees ootas kuus-seitse tundi jalgsirännakut Käsmust Rakveresse.