Repliik: sõprusega sõbrunemine

Anu Viita-Neuhaus.

FOTO: Meelis Meilbaum

Sõprusega on imelikud lood, egoistliku inimesena pole ma seda ülemäära tähtsaks pidanud. Ometi. Mida vanemaks saan, seda olulisemaks see muutub. Olen seda otsinud ja leidnud. Püüdnud hoida. Nagu igasugune lähisuhe, on sõprus usaldamine.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Millegipärast ei ole me vanuse kasvades enam avali ega lase inimesi endale ligi. On niimoodi, et mida rohkem elad, seda selgemalt tajud, et muutumatult tähtsad on need, kes ellu triivinud nooruses, kellega söödud puud soola, kelle kõrval oled ise kasvanud. Selline on kinnise eestlase vankumatu usaldus ja pühendumine. Nii töös kui ka sõpruses.

Olen sellele vastu hakanud ja püüdnud olla avatud, südames lubanud rutuga sõbraks – ja sulgenud end ... igaveseks. Kiindumus. Unustamine. Lubadused. Aeg, mida pole. Kas lähisuhtevägivalla väljakutset saab teha ka sõbra pärast?

Tagasi üles