Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5098707t1h3f66.jpg)
/nginx/o/2020/02/12/12937675t1hbc7a.jpg)
Sõprusega on imelikud lood, egoistliku inimesena pole ma seda ülemäära tähtsaks pidanud. Ometi. Mida vanemaks saan, seda olulisemaks see muutub. Olen seda otsinud ja leidnud. Püüdnud hoida. Nagu igasugune lähisuhe, on sõprus usaldamine.
Millegipärast ei ole me vanuse kasvades enam avali ega lase inimesi endale ligi. On niimoodi, et mida rohkem elad, seda selgemalt tajud, et muutumatult tähtsad on need, kes ellu triivinud nooruses, kellega söödud puud soola, kelle kõrval oled ise kasvanud. Selline on kinnise eestlase vankumatu usaldus ja pühendumine. Nii töös kui ka sõpruses.