Lehmad.
Lehmad. Foto: Ain Liiva

Kui hommikul kohvile valatud piim oskaks rääkida, pajataks ta kindlasti huvitava loo, kuidas ta enne kannu valamist farmist paakautos meiereisse sõitis, seal mööda torusid ja mahuteid voolas, pakki läks, poodi reisis ning lõpuks koju külmkappi jõudis.

Käisime Lõõlas Väätsa farmikompleksis visside eluoluga tutvumas ning vaatasime Valio Eesti Laeva meiereis, kuidas piim pakki saab.

Järvamaal Lõõlas asuvas Väätsa Agro AS-i farmikompleksis elab 2400 holsteini tõugu lüpsilehma. Ühes laudas on koos umbes tuhat looma. Kõik toimetavad vaikides. Kes sööb, kes mäletseb, kes pikutab. Väätsa Agro juht Margus Muld kõneles, et eluga rahul lehmad ongi vaiksed – kõik on hästi. Külalisi jälgivad nad uudishimulikult ning proovivad enda pikkade, pikkade keeltega kindaid ja varrukaid maitsta. Nende lehmade toidulauale kuuluvad rohu- ja maisisilo, teravili, mais, soja ja rapsikook ning mineraalid. “Meil on 46-kandine pada, kus segame söögi kokku ja jagame lehmadele,” kõneles Muld. Lehmad toodavad ka enda allapanu ise. Nende sõnnikust tehtud allapanu on soe ja puhas. Sõnniku töötlemine on küllaltki kulukas, kuid väldib turba või saepuruga võõraste bakterite lauta toomist. Toit on loomadel kogu aeg ees ning sellel on mõnus mahe murulõhn. Silole iseloomuliku ja ebameeldiva haisu annab või- või äädikhape, seda Lõõlas tunda ei ole.
Järvamaal Lõõlas asuvas Väätsa Agro AS-i farmikompleksis elab 2400 holsteini tõugu lüpsilehma. Ühes laudas on koos umbes tuhat looma. Kõik toimetavad vaikides. Kes sööb, kes mäletseb, kes pikutab. Väätsa Agro juht Margus Muld kõneles, et eluga rahul lehmad ongi vaiksed – kõik on hästi. Külalisi jälgivad nad uudishimulikult ning proovivad enda pikkade, pikkade keeltega kindaid ja varrukaid maitsta. Nende lehmade toidulauale kuuluvad rohu- ja maisisilo, teravili, mais, soja ja rapsikook ning mineraalid. “Meil on 46-kandine pada, kus segame söögi kokku ja jagame lehmadele,” kõneles Muld. Lehmad toodavad ka enda allapanu ise. Nende sõnnikust tehtud allapanu on soe ja puhas. Sõnniku töötlemine on küllaltki kulukas, kuid väldib turba või saepuruga võõraste bakterite lauta toomist. Toit on loomadel kogu aeg ees ning sellel on mõnus mahe murulõhn. Silole iseloomuliku ja ebameeldiva haisu annab või- või äädikhape, seda Lõõlas tunda ei ole. Foto: Ain Liiva/AS Postimees Grupp
Kommentaarid
Copy