Kolumn: jälle ilmast

Martin Nõmm.

FOTO: Erakogu

Ilmamuljed toovad inimesed kokku. Jätkub kauemaks nii juttu kui ka nuttu, nagu lubasid kunagised kohvi- ja jahipüssireklaamid. Kui 2018. aasta suvel vaevas Euroopat kuumalaine ja sai koos välismaa sõpradega koos kannatada, siis tänavu on teemaks veider talv. “Teil samamoodi?” küsis üks sakslanna minult taas, kui ütlesin ühel hommikul, et linnud on akna all hekis kevadiselt kisama hakanud.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Juba kuus aastat tagasi oli mul välismaalastest kursusekaaslastele keeruline seletada, mis see Eesti talv üldse täpselt on. Üks nigeerlanna ootas pikisilmi, et sügis läbi saaks ja lumi lõpuks maha tuleks, sest ta polnud seda veel oma silmadega näinud. Detsembris polnud pikka aega lume haisugi, aga kui ühel päeval hangede jagu lund lõpuks maha tuli, vajas ta toimetustes pausi, et võtta videokõne kodustele ja koos imetleda midagi, mis meile nii tavaline on.

Paljud tulevad Eestisse üht õiget talve kogema. Kui viimati korraks selline paras kõõm maha tuli, juhtusin mööduma ühest perest, kes samuti lund esimest korda nägi. Nende jaoks oli see väike kirme juba suur ime. Seda oli liiga vähe selleks, et nemad saaks midagi teada kirutud libedast, lumelükkamisest, sulast, aga küllalt palju, et visata paar lumepalli. Kõlab ideaalselt.

Tagasi üles