Kaduviku nimel. Nii on

Ülle Lichtfeldt.

FOTO: Kalev Lilleorg

Teater on kaduv kunst. Ta on etendused. Need tulevad, need on ja siis kaovad, kuigi on ikkagi edasi. Kõik läheb edasi. Rakvere teatril täitub 80 aastat. Millest ammutavad elujõu teater ja näitleja – kaduviku ja igaviku teenrid?

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

“Kui saalis on publik, siis ma olen vajalik,” sõnab Ülle Lichtfeldt. Kunagine teatristuudio tüdruk, kelle lavalauad võtsid kohe omaks ja kasvatasid näitlejaks, ei ütle proovi või etendusele minnes kunagi, et läheb tööle.

Aastal 1980 lavale jõudnud “Smaragdlinna võlur” on esimene jälg Rakvere teatrist Ülle Lichtfeldti mälus. Selle kõrvale asetuvad “Nelikümmend küünalt” ja “Poolel teel puu otsa”. Ülle Lichtfeldt pole kindel, et tahtis juba siis näitlejaks saada. “Ometi juhtus nii,” tõdeb ta.

Tagasi üles