Juhtkiri: täpselt parimas eas

Virumaa Teataja.

FOTO: Meelis Meilbaum

Nädalavahetusel olid Rakvere teatri aknad valgustatud pühapäeva varaste hommikutundideni välja – kreisilinna teater tähistas suurejoonelise peoga 80. sünnipäeva, mis pakkus publikule äratundmisrõõmu ning tegijaile võimaluse meenutada seiku lähematest ja kaugematest aegadest.

Rakvere teater on oma 80 aastaga 150-aastase Vanemuise kõrval poisike ja 100 aasta vanuse Ugala noorem vend. Noor hingelt, vaimult ja tegudelt – jaksab lõputult ringi sõita ja viia lavastused Eesti kaugematesse ja väiksematesse paikadesse, on improvisatsioonialdis ning eksperimentidele avatud, samas hoiab tasakaalu, et eri eelistustega inimestel oleks põhjust ja huvi tulla lavastusi vaatama.

Rakvere teatri sünnipäevapidu oli teatri kingitus endale – selles säras kunagiste ja praeguste kolleegide jällenägemisrõõm. Näitlejatele oli teatripidu ka tööpidu, ent huumori- ja ajastuprisma läbi nähtud ja lavale toodud “Hamlet” oli tegemist ja nägemist väärt. Loomingurõõmu hõngu oli tunda rõdu viimase reani. Rakvere teater ON. Kaduviku nimel. Me oleme selle üle uhked ja tänulikud. Ja põhjust selleks on rohkem kui küll. Mitte igal maakonnakeskusel ei ole oma kutselist teatrit.

Teatri trepil tervitavad saabujaid Kadu ja Viku. Või siis hoopis lehvitavad lahkujaile, et neid peagi tagasi oodata – sellesse hubasesse koduteatrisse, mis nii tuttav, kuid samas väikeste vimkadega. Sest kuigi 80 aastat võiks pidada väga väärikaks eaks, pole see ühe teatri jaoks miskit – Rakvere teater on parajalt krutskeid täis ja oma parimais aastais.

Mida soovida sellisele sünnipäevalapsele? Pikka iga ja jaksu nagunii, andekaid näitlejaid, lennukaid ideid, palju uusi lavastusi ja arvukat publikut. Nii järgnevaks 20 aastaks, et siis juba sajandipikkust tegutsemist tähistada. Veel võimsamalt ja veel suurema peoga.

Seni aga levitame teatripisikut meis endis ja kõigis neis, keda see ehk veel päris piisaval määral tabanud pole. Et ikka ja jälle oleks põhjust minna teatrimäest üles ning otsida maagiat, mis mõneks tunniks enda rüppe haaraks. Paneks nähtu-kuuldu üle järele mõtlema, ja miks mitte ka mõtteid vahetama.

Tagasi üles