Viiekordne virulane Jaan Kross 100
19. veebruar 2020, 00:00
/nginx/o/2020/02/18/12951367t1hf9ae.jpg)
Kirjanik Jaan Kross – Virumaa kirjandusauhinna esimene laureaat – pälvis aastate jooksul selle aupärja viie teose eest.
Aastal 1988 tunnustati vast asutatud auhinnaga Jaan Krossi romaani “Wikmani poisid”. Aastal 1993 pälvis auhinna “Tabamatus”, 1996 “Mesmeri ring”, 1998 “Paigallend” ja 2003 “Kallid kaasteelised”. Heidame neisse pilgu, et mõelda klassikule ja Eestile.
“Wikmani poisid”
Teisel pool võttis riigivanem sekretärilt telefoni ja ütles: “Kuulge, härra Wikman, minu poiss tuli täna nudiks pöetud peaga koju ja kaebas, et on koolis vägivaldselt paljaks pügatud. Kuidas ja kelle korraldusel teil seal niisugune asi sündis?” Direktor Wikman vastas: “Härra riigivanem, see sündis meil täiesti normaalselt ja minu isiklikul korraldusel. Sest minu poestel on seitsmendas klassis seitlikandmine keelatud.”
Riigivanem ütles: “Teate, mismoodi teil seal ü l d i s e l t on, see on teie asi. Aga et te m i n u poisil – –.” Selle peale oli härra Wikman juba õige valjusti hüüdnud: “Härra riigivanem! Mina räägin oma poestele igas kodanikuõpetuse tunnis, et Eesti on demokraatlik vabariik, mis tähendab seda, et kõik kodanikud on meil seaduse ees võrdsed. Ja koolipoeste jaoks on esimeseks seaduseks k o o l i k o r d. Kas te tahate ütelda, et ma olen rääkinud neile valet?!”
Riigivanem oli ütelnud: “Hea küll, hea küll, aga erandid teatavasti kinnitavad reeglit. Ja ma tahaksin loota, et te saate edaspidi aru – –.” [---] Ja selle peale oli härra Wikman vastanud: “Ei, härra riigivanem, ma ei keela. Aga ainult tingimusel, et ta kannab oma seitlit mõnes teises koolis.”
“Tabamatus”
21. veebruari hommikuks oli neil Manifest valmis ja paaris eksemplaris ümber kirjutatud. [---] Kella üheksa aegu hommikul – tähendab peaaegu veel hämaras – sõitis Päästekomitee auto Tallinnast välja. [---] Paar eksemplari käsitsi puhtalt ümberkirjutatud Manifesti oli Pätsi portfellis. Vilmsil oli revolver. Juhtundil koguni kaks, tema oma ja Pätsi oma, mida viimane oli keeldunud kaasa võtmast. Pätsi portfellis oli veel ainult kaks pudelit veini, mida nad külma vastu rüübata kavatsesid, sest auto oli arvatavasti poolkinnine, tähendab metallpandadele tõmmatud puldankatusega ja tselluloidist külgakendega, aga termomeeter näitas miinus 20 kraadi Réaumuri. Hommikune linn oli tühi, hommikune Paldiski maantee Keilani jumala tühi. Ja juba enne Hüüru silda jäid nad hangedesse kinni.
“Mesmeri ring”
See põlenud mets oli kõigepealt saatuslik sümbol. Vanemad olijad teadsid kinnitada: mets pidi olema põlenud 1938-nda aasta suvel. Sadade ruutkilomeetrite mõõdus. Ja see pidi olema osa täpipealt sellest metsast, mille Nõukogude valitsus pidi Tartu rahulepingu järgi Eestile loovutama ja millest ta kahekümne aasta jooksul polnud loovutanud mitte ühtegi palki. Kas ei osutanud nende hommikust õhtuni kestev rühmamine just sessinases metsas sellele, et nende karistusajadki olid illusoorsed, kellel viis, kellel kuus, kellel – ja enamjaol – kümme aastat? Et võim ei mõelnudki neid karistusaegade möödumisel vabaks lasta, oli see vabadus nii kummituslikult kaugel kui tahes –? Ei mõelnudki – nagu ta polnud mõelnudki loovutada siit kasvõi ainustki palki? Vaid eelistanud metsa mahapõletamist –?
“Paigallend”
Reigo oli käskinud nii tähtsate paberite trükkimiseks, nagu Rahvuskomitee omad tema veendumust mööda olid, prantsuse paberi otseteed käiku lasta. Esimesed lendlehed olid saanud valmis, levinud ja jõudnud otsaga muidugi ka SD-sse ning tekitanud seal parasjao ärevust. Mustades nahkmantlites noorhärrad olid ilmunud paari suuremasse trükikotta ja toimetanud seal läbiotsimisi, vististi “Eesti Sõna” ehk “Vaba Maa” ja “Ühistöö” trükikodades, sealt muidugi midagi leidmata. Ja seejärel olid läbiotsimised lõpetatud. Mitte SD loiduse või rahvusliku meelsuse pärast, vaid tänu tema spetside spetslusele. SD asjatundjad olid otsustanud: nii kvaliteetset paberit nagu see, millele need nõndanimetatud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ässitused on trükitud, pole Eestis ammu enam saada. Järelikult on Rahvuskomitee lendlehed trükitud välismaal. Ja selline otsus andis Komitee järgnevate trükiste valmimiseks suuresti hõlpu.
“Kallid kaasteelised”
Enne minemasõitu Intast – see on mul meeles – vahetasin kellegagi ära oma isand Švartsi käest palitu vastu saadud kasuka. Ja harutasin suures barakis laua ääres elektrilambi valgel maha oma numbri Л-247 ning asetasin selle laua nurgale – sest laenatud nuga oli põrandale kukkunud. Kui olin noa üles tõstnud ja tahtsin võtta lauanurgalt numbri (et eriti väärtuslik mälestusese taskusse suruda), seda enam lauanurgal ei olnud. See oli, peale kuskil eespool mainitud saapapaari, ainus asi, millest laagris ilma jäin, ja sellest on mul tõsiselt kahju. Sest neid mingi numbrite pealetembeldamise masinaga tehtud laagrinumbreid pole ma kuskil väljaspool laagreid näinud ning nad oleksid olnud ikkagi ainulaadselt kõnekad ajastutunnused.
