Pole lindu ussikeseta ega putukat õieta

Iris Reinula (paremal) ja Marianne Kaldra rääkisid Kungla lasteaias elurikkusest ja selle kaitsmisest. Foto: Vladislav Musakko

Rakvere lasteaedade ühiselt käima lükatud keskkonnaürituste sarja “Roherännak” teisel kogunemisel Kungla lasteaia saalis kõnelesid Tartu ülikooli botaanikud Iris Reinula ja Marianne Kaldra elurikkusest.

Mis asi on elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus? See on elusorganismide rohkus meie planeedil, kõik linnud, loomad, taimed, putukad, seened, kõik elav meie ümber.

Marianne Kaldra tõdes, et elame inimeseajastul: inimene mõjutab looduskeskkonda väga tugevalt ning aasta-aastalt jääb meie ümber loodust järjest vähemaks. Näiteks on võrreldes 1980. aastatega kadunud tänapäevaks veerand Eesti metsalindudest. Saksamaal on teadlased teinud kindlaks, et sealsetelt looduskaitsealadelt on 27 aastaga kadunud 75 protsenti putukatest. See valmistab teadlastele suurt muret.

Kaldra palus meenutada, millal nägi keegi põllutäit kullerkuppe või pääsusilmi. Kunagi olid need Eestis väga tavalised lilled, mida võiski sületäite kaupa noppida. Nüüdseks on nad haruldased.

Aktiivne matkaja Marju Kees oli kuulajatest ainus, kes meenutas, et sai alles eelmisel aastal suure kimbu kullerkuppe korjata. Kuid võrreldes lapsepõlves nopitud kullerkuppudega olid tänapäevaste lillede õied väiksemad ja varred lühemad. Paljud meenutasid varem lillerikkaid kohti, kus praegu õiemerd enam ei ole. Kui ei ole õisi, ei ole putukaid ega linde.

Marianna Kaldra ütles, et tegelikult on Eestis olnud väga suur liikide mitmekesisus. Näiteks 2001. aastal loendati Eestis ruutmeetriselt pinnalt rekordilised 76 taimeliiki. Kui inimesed mõistaksid liikide mitmekesisuse hoidmise või suurendamise vajalikkust, saaks üheskoos teadlastega looduse hääbumist pidurdada.

Asulateski võiks teeäärtel ning kraavikallastel kasvada niidutaimestik. Ei oleks vaja niita, putukatel ja lindudel oleks elu hea.

Et liigirikkuse arengule kaasa aidata, piisab tegelikult ka väikestest ja lihtsatest sammudest. Näiteks on aianurka külvatud niidulilled putukatele terve maailm. Asulateski võiks teeäärtel ning kraavikallastel kasvada niidutaimestik. Ei oleks vaja niita, putukatel ja lindudel oleks elu hea. Kaldra julgustas peenardel kasvatama eestimaist päritolu taimi. Siis ei ole karta, et välismaa sordid loodusesse satuksid. Arutelu käigus leiti, et tegelikult võiks ka linnas petuuniad, tulbid ja muud istutatud lilled kohalike õitsejatega asendada.

Samuti võiks ringteede keskel haljendada väike niit, mille hooldusele kulub kindlasti vähem ressurssi kui igaaastasele istutamisele, piiramisele, rohimisele ja kastmisele.

Koduaedadeski võiks muru asemel olla lopsakas õiemeri. Ka rohtu pole vaja ümber maja hektarite kaupa nädalas kaks korda niita ja puugid elavad ka madalas rohus.

Loodus reguleerib ennast ise ning niitmata muru ja rohimata peenrad tulevad ka põuaga paremini toime.

Rohuaia lasteaiast on näide olemas. Seal oli kaks ühesugust mururingi. Ühte niideti pidevalt, teisel lasti omasoodu kasvada. Põuasel suvel oli niidetud muru kui üksikute kuivanud turritavate taimevartega kõrb, teisel platsil olid taimed elus.

“Roherännaku” kuulajatest leidis nii mõnigi, et steriilne niidetud aed on laisa inimese tunnus – ju siis ei viitsita peenardega jännata.

Aga miks me üldse peaksime elurikkusest hoolima, viskas Iris Reinula õhku küsimuse.

Kas siis ei võiks rahul olla, kui mõned võililled ümber maja kasvavad? Pealegi on teadlased kindlaks teinud, et liigirikkas keskkonnas sirgunud inimesel on nii vaimne kui ka füüsiline tervis parem.