Saksa sõduri vormis nõukaajal keset Rakveret

Garry Pavlov. Foto: Ain Liiva

Bussitäiel rahvamalevlastel vajub suu lahti. Ühiskondlike korrakaitsjatega kaasas olnud miilitsaohvitser haarab kabuuri järele. On 1983. aasta 9. november. Päev hiljem on miilitsapäev ja mardipäev, aga piki Rakvere Kastani, toonase nimega Gagarini puiesteed astuvad kaks Saksa sõjaväe mundris meest, ühel veel pirakas kuuliprits seljas.

“Stoi, streljat budu,” karjub militsionäär ja talitab nii, nagu õppustel õpetatud ja filmidest nähtud: varjub kastani taha. Kas ta päriselt ka tulistada kavatseb, pole teada.

Teine “sakslastest”, see, kel relv seljas, astub midagi märkamata edasi. Bussile ja miilitsale lähemal kõndiv Garry Pavlov saab aru, et asi on jama: võtab vöölt haakristisümboliga rihma ning saadab selle üle aia staadionile. Mütsi ees ilutseva Saksa kotka jõuab ta samuti küljest rebida ja minema visata, kuid seljakotis leiduvat saksakeelsete kirjadega palakat mitte. Nagu ka õppegranaate ja muid vidinaid.