Hobune läks kõrtsi peremeest otsima

Kaevu puurimine oli omal ajal tõsine ettevõtmine ja pumbaga puurkaeve veel kuigi palju polnudki. Foto: Harjumaa Muuseum

Üheksakümne aasta tagune kriminaalkroonika pakub ikka ja jälle päris lõbusaid lugusid. Rakveres märgati 1930. aasta 22. veebruaril, mis oli nagu tänavugi laupäev, ühe Laial tänaval asunud kõrtsi ukse taga hobust norutamas.

Ootas vaene loom, mis ta ootas, aga lõpuks sai tal külma käes seismisest villand ja hobune otsustas minna kõrtsi oma peremeest otsima. Looma omanik aga niisugust omavoli ei kannatanud ning tõenäoliselt ukse kolinat kuuldes tuigerdas kõrtsist välja ja kihutas hobuse talle vastu pead tagudes tänavale tagasi. Mis hooletust ja jõhkrast hobuseomanikust edasi sai, ajaleht paraku ei kirjuta.

Ilmselt enam-vähem samal ajal, täpsemalt laupäeval kella nelja paiku pärastlõunal, leiti linna metsast Tartu tänava lõpus kuuse alt läbilastud peaga noormees, kes, nagu hiljem selgus, oli Tallinnas ilmuva sotside ajalehe Rahva Sõna korrektor Kaarel Vettik. Noormees oli puu all poolistukilasendis ja hoidis kramplikult käes suurekaliibrilist sõjaväerevolvrit. Väliselt ei olnud laibal laskejälgi märgata, selgus, et kuul oli lastud suhu.

Noormees oli metsas olnud juba viis päeva. Rakverre oli ta saabunud 16. veebruaril ja veetnud öö tuttava lennuväelase juures. Kui too hommikul ametisse läks, jäänud Vettik veel magama. Õhtuks oli noormees aga kadunud ja koos temaga oli läinud lennuväelase revolver. Mees ootas paar päeva ja teatas lõpuks revolvrivargusest politseile, kahtlustades Vettikut. Meest hakati Tallinnast tema elukohast ja töökohast otsima, kuid oli juba hilja.

Enesetapja oli jätnud maha kirja, milles rääkis protesti läinud vekslitest ja mõttetusest elada olukorras, kus kusagilt enam laenu ei saa. Matmise kohta märkis mees, et polnud küll “Kaaveriga (tulihingeline kommunist, luuletaja ja kommunistide ajalehe Edasi toimetaja Valter Kaaver – toim.) läbi rääkinud, kuid heameelega lubaks oma laiba neile, sest kommunistid matvat naeru ja lõbusa laulu saatel”.

Ka soovitas Kaarel Vettik oma keha mitte lahata, sest sellest sündinuks vaesele riigile asjatuid kulusid. Kiri, mis kandis 16. veebruari kuupäeva, lõppes ümbrikule tehtud pliiatsikirjutisega, kus tervitati kõiki tuttavaid ja öeldi, et “just praegu, just praegu lasen end maha”.

Koht, kust Vettiku laip leiti, oli sügavas kuusikus ja surnukeha juurde läksid ainult ühed jäljed. Raha mehel kaasas ei olnud, küll aga sotsialistide partei ja töölisspordi organisatsioonide punased liikmekaardid.

Vettik oli rakverlastele tuntud ajast, mil ta seminaris õppis ja kirjanduslikke kalduvusi ilmutas. “Kuuldavasti olevat ka Vettik kirjutanud Tallinna mõnele sotside suurtegelasele, et võlad ei lase enam elada,” märkis Virumaa Teataja.

Porkunis oli aga üks külamees endale kaevupuurija palganud, ja kui auk valmis, mindi koos meistriga Rakveresse torusid ostma. Enne tagasisõitu tehti korralikud tropid ja koduteel peatuti Kullengal sepa juures, kuhu jäeti osa torusid; pump, linnast ostetud kaks kilo kalu ja pudel Kristallkümmelit jäid aga vankrisse.

Sepa juures võeti samuti mõned punnsuutäied, ja kui järgmise päeva varahommikul kodu poole sõitma hakati, selgus, et kraam on vankrist kadunud. Konstaablile anti asjast teada ja too käis kolmel kahtlasel tegelasel “külas” ning ühe juurest leiti tühi Kristallkümmeli pudel, mille kaevumeister omaks tunnistas.

Kummaline on aga see, et paar päeva hiljem ilmusid ülejäänud varastatud asjad öösel konstaabli ukse taha. Oli talveaeg ja ilm lõpuks külmaks läinud, nii et küllap olid kaladki veel täiesti kõlblikud.