Nädala kaja: lahing Vargamäe ümber

Inna Grünfeldt Foto: Meelis Meilbaum

Eesti kirjanduse raud- ja kuldvara “Tõde ja õigus” on muutunud lahingutandriks. Väited vihisevad kui kuulid. Igaüks on leidnud romaanist oma arvamust kinnitava tõiga, millega tuld anda. Või vähemalt usub nii.

Üsna sageli tekib küsimus, kas ütleja on teost üle – või üldse – lugenud, ja närib kahtlus, et veheldakse Tanel Toomi filmi vaatamisest saadud muljega, mida tembitakse kunagi teatrilavadelt mällu jäänuga.

Kembeldakse tõe ja õiguse nimel, parimas Andrese ja Pearu vaimus. Huvitav, mida arvaks (sõna)sõjast kirjanik A. H. Tammsaare või kodanik Anton Hansen?

Praeguste keskealiste kooliajal käsitleti “Tõe ja õiguse” esimest osa kui võitlust maaga. Vaieldamatu positiivne kangelane oli Andres. Tema tumedama külje lunastas töö. Töö, mis pidavat armastuseni viima. Uuel eesti ajal leiti üles Pearu helgem pool, idealiseeriti tema tundelisust, imetleti mehe harrast suhtumist naabri-Krõõdasse.

Arvata võib nii ja teisiti. Mihkel Mutt on täheldanud: “Miks Pearu meile üldsegi vastumeelt pole ja Rehepapp koguni meeldib, on küsimus eesti rahvusliku mentaliteedi uurijatele. Aga on selge, et üksnes sellest tüübist eeskuju võttes oma riigi tunnet ei kasvata.”

Mis puutub hiljuti üles kerkinud naisepeksuteemasse, siis naised said mehe rusikat tunda nii Oru kui ka Mäe talus. Kui teos sel moel ajaloolisest kontekstist välja tõsta, siis peaks “Tõe ja õiguse” ära keelema, seda tsenseerima või vähemalt kooliprogrammist eemaldama. Kas sellist kirjanduse retseptsiooni me vabas Eestis tahamegi?

Vanad kemplevad, noor põlvkond kirjutab aga südamerahuga koolitöösse, et Indrek oli Krõõda poeg. Kas filmist jäi niisugune mulje? Kes “Tõde ja õigust”, vähemasti selle esimest osagi, lugenud, midagi nii rumalat ei väidaks. Aga eks tõlgendus peegeldabki tihtipeale rohkem tõlgendajat ennast kui teost, eriti kasinate teadmiste puhul.

“Niikaua kui me teame, et Andresel on siiski natuke rohkem õigus kui naabrimehel, ei ole me oma südames kaotanud võimet heal ja kurjal vahet teha. Ja see on kõige tähtsam,” arvab Mihkel Mutt. Võib nõustuda või mitte, aga on, mille üle mõelda.

Kirjandusteosest saab klassika, kui autor on suutnud tabada midagi üldinimlikku ja aegadeülest ning valanud selle meisterlikku mõtte- ja sõnavormi. Klassikat võib ja tulebki igal ajal vaadata värske pilguga. Selleks et tõlgendada, tuleb aga teos esmalt läbi lugeda.