Kaemus: Tanel Leok. Estonian Expressi aus lugu

Leok.Tanel Leok. Foto: Ain Liiva

Jaana Maling. “Leok. Tanel Leok”

Olles Leokite motodünastiaga kunagi ammustel aegadel kokku puutunud ja teades, milline inimtüüp on neist Tanel, mõtlesin lakoonilise pealkirjaga raamatut “Leok. Tanel Leok” avades, et vaene autor, nüüd jookseb ta küll peaga vastu seina.

Esimesed kümme lehekülge läksid sellise hooga, et uudishimu ajas mind Google’isse: kes on raamatu autor Jaana Maling? Kas keegi kirjutab varjunime all? Taneli enda kaasa Karoliina?

Aga Jaana Maling on täitsa olemas, “Leok. Tanel Leok” on tema teine raamat. Kena naisterahvas, kes enda sõnul ei teadnud enne Taneliga tutvumist motokrossist suurt midagi.

Braavo, oskan ma kosta, olles neelanud raamatu ühe õhtupooliku ja sellele järgnenud poole ööga. Üldiselt olen elulooraamatute suhtes skeptiline, eriti siis, kui need räägivad noortest inimestest, kel läbi käidud ehk alles kolmandik eluteest ning karjäär jätkub. Aga “Leok. Tanel Leok” etteheiteid ei pälvi.

Raamatut tuleb kõigepealt kiita selle eest, et seal saab sõna palju kõrvaltegelasi. Mõned neist on tõelised korüfeed, näiteks motokrossi üheksakordne maailmameister Antonio Cairoli, teised jälle täiesti tavalised inimesed, kes erinevad lugejast vaid selle poolest, et tunnevad hästi Tanel Leokit.

Raamat on kirjutatud mina-vormis ehk jutustaja on Tanel ise. Tekst on sorav ja ladus, nõnda et tekib kahtlus, kas Tanel on lausa õppinud kõnemees.

Tegelikult see nii ei ole. Tanel on aus töökas maamees Võrumaalt Sõmerpalu metsade vahelt, nagu ta ise ka pidevalt rõhutab. Ta on samuti paras naljahammas ja pullivend, kuid seda ainult sõprade ringis. Võõrastega on ta kinnine ja vaikne, raamatus on muide episood, kus ta selgitab, miks ta ajakirjandust mingis eluetapis lausa pelgas.

Jaana Maling on aga Tanel Leoki kuidagi rääkima saanud ja sellest on sündinud üks ütlemata huvitav eluloo- ja spordiraamat. Kohustuslik kirjandus motokrossifännidele ja lahe lugemine neilegi, kes krossi ja tsikleid on vaid pildi pealt näinud.

Spordihuvilisele on kõige mõjuvamad leheküljed, kus Tanel kirjeldab stardijoonel seismist ja esimest ringi. “Vaatan jälle, kas tsikkel on otse. Kurat, sa oled seda juba kakskümmend korda vaadanud. Jäta järele. Varem kontrollisin samamoodi bensiinikraani lahtiolekut. Uuesti ja uuesti ja uuesti. Teised teevad samamoodi.”

Oma saavad kätte ka need, keda sporti puutuvad üksikasjad ei huvita, küll aga sportlase eraelu. Tanel räägib nii oma nässu läinud suhtest belglanna Michelle’iga kui ka tutvumisest ja abielust oma suure armastuse Karoliinaga. Värvikalt ja ausalt on kirjas poissmeestepidu, mille käigus pool Tartut pea peale keerati. Väga inimlikult räägib Tanel halbadest asjadest: onu Avo Leoki krossirajal saadud raskest vigastusest ja vanaisa Väino liigvarasest surmast.

Kui midagi nüüd ette heita, siis kohati, eriti raamatu teises pooles, muutusid pisut tüütavaks võistlushooaegade kirjeldused, sest need kippusid üksteist kordama. Kindlasti on Tanelile olulised MM-il saadud viies, seitsmes jne koht, kuid päris tavalisele lugejale oli seda natuke liiga palju. Ent alati saab ju paar lehekülge edasi keerata ja leida koht, kus sõna võtavad Antonio Cairoli, Stefan Everts, Taneli sõber Martin Arumäe, onupoeg Aigar Leok, isa Arvo, abikaasa Karoliina või veel keegi. Nagu öeldud, on raamatu autor teinud ära meeletu töö ja kõrvaltegelasi on hästi palju, kel kõigil on rääkida Tanelist, kes krossimaailmas kannab hüüdnime Estonian Express, oma lugu.