Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/28/6210815t1h1471.jpg)
/nginx/o/2012/01/04/902064t1h4a94.jpg)
Sageli kõneldakse, et põllumehed virisevad asjata ilmastiku üle. 2011. aastale tuleb küll rahuldav hinne panna, kui mitte kõrgem. Teraviljasaak oli veidi üle keskmise, rapsisaak oleks võinud parem olla. Kahjuks on maailmamajandus ja selle osis toiduaineturg nii haavatav, et mõjutab otseselt põllumehe tulemuslikkust. Vaatamata Euroopa Liidu suhteliselt suletud turule, ei jätnud ülemaailmne olukord meile mõju avaldamata.
Kui meenutada lähiminevikku, siis aasta 2009 tõi hooplejad maa peale tagasi. Kahjuks kannatasid kõige enam esmased toiduainetootjad – põllumehed. Langesid kõik põllumajandussaaduste kokkuostuhinnad ja tõusid sisendite hinnad, oluliselt rohkem tuli hakata maksma kütuse ja elektrienergia eest. Möödunud aasta andis jälle hingamisruumi. Talunikud ja põllumajandusettevõtjad hakkavad suurematest võlgadest lahti saama. Kahjuks tuli ette ka pankrotte. Põllumehed jätkasid Euroopa Liidu toetuste kasutamist, Lääne-Virumaal valmis või rekonstrueeriti viis lauta.
Oma vanaisa maadele rajas Jaan Kiisk (JK Otsa talu) 900kohalise veiselaudakompleksi. Samaväärse kompleksi ehitas Rein Pärs, kes on OÜ Muuga PM omanik. Tasa ja targu rekonstrueeris Kakumäe farmi Aarne Kask Pajustis. Visalt taotles 250kohalise robotlauda ehitamiseks OÜ-le Vaeküla Suurtalu pankadelt ja PRIA-lt laenu Arvi Aleste. Aasta lõpuks laut valmis, avamine lükkus uude aastasse. Viru-Jaagupi farmi rekonstrueerimist jätkas Indrek Klammer.
Põllumeeste tahet maad harida ja maainimestele tööd anda näitab põllumajandusliku maa pindala suurenemine maakonnas. Viie aastaga kasvas see 94 000 hektarilt 106 000 hektarile. Stabiilselt normaalset tulu andva ja viljavaheldust pakkuva rapsi pindala suurenes 46 000 hektarilt 98 000 hektarile.
Kõige valusamalt puudutas kriis piimatootmist. Väikeste farmide toodangut ei tahtnud töötlejad osta, kui, siis alla omahinna. Siit ka kartus, et maakonnas väheneb oluliselt lehmade arv, kuid suuremad ettevõtted suutsid lehmad ära osta ja viimastel kuudel on hakanud lehmade arv kasvama. Väiketootjad oskasid leida võimaluse hakata pidama lihaveiseid või lambaid. Lammaste arv on maakonnas suurenenud viie aastaga ligi neli korda. Jõusöödahinna tõusust hoolimata on sigade arv kasvanud poole võrra. Oma osa on siin oskuslikul Venemaa-suunalisel ekspordikorraldusel.
Möödunud aastal arenes tublisti ühistegevus. Oma haaret on laiendanud PÜ Kevili, TÜ EPIKO ja Rakvere Piimaühistu. Ainult ühiselt tegutsedes on suure konkurentsiga turul võimalik mõjule pääseda, müüa toodangut ja osta sisendeid.
Tulest ja veest läbi käinud põllumehi ei ole löönud nõrgaks ka suur erinevus Euroopa ühisturul, kus toetuste vahe on nelja-viiekordne. Meie ei taha sellega enam leppida, toetuste tase peab ühtlustuma või need üldse ära kaduma. Eelmine aastal oli selles mõttes erinev, et rahakott pani inimesed mõistma, kui oluline on kodumaine toiduaine, kui suurt osa Eesti ekspordis on jälle etendamas põllumajandussaadused (10%). Sellest tulenevalt toetas ka avalikkus üha enam põllumeeste nõudmisi.
Tänastele ettevõtjatele ja talunikele on iseloomulik töökus ja oskus kohaneda uue olukorraga. Kui varata jäetud Eesti talunik jäi ellu ja oskas ka selles olukorras leida lahendusi, siis suurte toetustega harjunud vanade Euroopa Liidu riikide põllumehed ei suuda meiega sammu pidada. Kui ei suudeta lähiaastatel toiduainete tootmise toetusi ühtlustada, mis tähendaks tarbija võrdset kohtlemist, on õigem Euroopa Liidus kõik toetused kaotada, loobuda siseriiklikust subsideerimisest – siis saaks selgeks meie tegelik võimekus ühisturul.