L, 1.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eduard Salmistu näitab projektiteatrit meestele

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Eduard Salmistu näitab projektiteatrit meestele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eduard Salmistu asub lavale tükis "Tere õhtust, Léon!".
Eduard Salmistu asub lavale tükis "Tere õhtust, Léon!". Foto: Arvet Mägi

Järgmisel laupäeval toob MTÜ Neljas Sein Rakvere teatri suures saalis lavale prantsuse näitekirjaniku Jean Cosmos’ näidendi “Tere õhtust, Leon”, mille lavastajaks ja üheks osatäitjaks on Rakvere teatri näitleja Eduard Salmistu.

Miks valisite just selle tüki?

Tegemist on kahemehetükiga, mis on mõeldud ennekõike suvelavastuseks. Toome ta juba talvel välja, mängime paar korda kuus erinevates kohtades ja ma ei julge lubada, et me seda lisaks esietendusele üldse rohkem Rakveres teeme.

Koht, kus suvel mängima hakkame, on põhimõtteliselt teada, aga ma ei taha seda välja öelda, et ära ei sõnuks.

“Tere õhtust, Leon” on autori poolt määratletud draamaks, kuid seda võib pidada ka kriminaaldraamaks või kriminaalseks mustaks komöödiaks. Nalja saab igal juhul omajagu, kuid on ka tõsisemaid stseene.

Kui omal ajal Rakvere teatris töötanud Viktor Kaarneem (tollal Jakovlev – toim.) otsustas selle MTÜ luua, siis oligi plaanis esimene tükk teha väikese trupiga ja mobiilne.

Mina pidin lavastama, Viki käis kõvasti peale, et ma mängiks ise ka. Lõpuks nõustusin, aga selle tingimusega, et valin ise endale partneri.

Margus Prangeliga on juba aastaid tagasi saanud rääkida, et oleks tore üheskoos laval olla. Kui talle pakkumise tegin, oli ta kohe nõus. Asi küll nihkus ja nihkus, sest mõlemad olime hõivatud – minul tööd Rakveres, Margusel teles ja igasugustes projektides. Lõpuks jõudsime nii kaugele, et järgmisel laupäeval on esietendus.

Ega te ise vist väga palju Rakvere teatrist väljaspool polegi teatrilaval kaasa teinud.

Mõni suvelavastus on olnud, aga rohkem mitte. MTÜ Kell Kümme tükkides olen mänginud. Meki olen suhu saanud, kuidas on koduteatrist väljaspool uute partneritega laval koos olla. Väga värskendav.

Kui olla aastaid samade partneritega laval, siis võib ju omalaadne rutiin tekkida. Kui lavapartneriteks on näiteks Toomas Suuman ja Ülle Lichtfeldt ning midagi läheb nässu, siis on vist ette aimata, mis saama hakkab.

Absoluutselt. Nii kui partner suu lahti teeb, tead, et ta veab mu sinna, juba ma lähen kaasa ja olemegi sellest üle. Kõigi teistega tuleb jälgida, kuidas nemad apsaka puhul toimima hakkavad – kas nad hakkavad sind toetama, rapsima või hoopis midagi muud. Kahekesi on selles suhtes alati lihtsam.

Kui palju te üldse lavastanud olete?

Vähe. Oma majas olen teinud ühe lastetüki lapsevanematele. Toomas Suumani kirjutatud “Päkapikk ja emand”, nüüd juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Suumani kirjutatud lood ei olegi niivõrd lastele, kuivõrd pigem lapsevanematele.

Harrastajatega olen kahel suvel tegelenud. Esimesel korral tõime Prangli saarel “Arabella” välja, järgmisel suvel “Kolmekrossiooperi” Ristil.

Ja loomulikult “lavastad” sa mingil määral iga tükki, milles kaasa mängid. Sa ei täida otseselt lavastaja rolli, aga liigud materjaliga kaasa ja annad ikka ja jälle lavastajale nõu. Ei ütle ainult näitlejamärkusi, vaid ütled ka lavastajamärkusi. Ja õpid seeläbi, pannes iga tüki puhul midagi kõrva taha.

Siin olen esimeste asjade ehk valguspiltide ja helikujunduse osas ohjad oma käes hoidnud, kuid partneritena laval olles kuuled ja näed nii või teisiti, kuidas teine liigub teksti mööda edasi. Ja siis ütlen mina Margusele ja tema jälle mulle, et üht või teist asja annaks ka muud moodi teha.

Kõrvalolev partner näeb ja kuuleb rohkem. Ma olen ise küll enda jaoks mingid asjad välja mõelnud ja ei saa öelda, et need valed oleksid, aga nad ei pruugi alati olla nii huvitavad lahendused kui see, mida partner välja pakub.

Olen kõik väikesed nüansid kõrva taha pannud, mida Margus on mulle öelnud, ja valdav enamik neist on sissegi võetud.

Kas seda tükki on Eestis ka varem tehtud?

Omal ajal Pärnus, siis mängisid Felka ja Sokk (Felix Kark ja Jüri Vlassov – toim.). Kui inimesed on Pärnu-versiooni näinud, siis tasub ikka vaatama tulla, sest meie oleme tükiga natuke omatahtsi ringi käinud ehk tõstnud teatud lõike meelevaldselt ümber, sest meile tundus, et tüki huvides liigub asi paremini.

Materjal on sama ja kõik asjad saab räägitud, mis meestel rääkida on. Kaks vananevat meest, kes nooruses olid head sõbrad, aga aastate möödudes on hakanud üha harvem kokku saama – neil on, mille üle järele mõelda.

Teil on kaasatud päris tunnustatud mees kunstnikuna.

Aleksander Jakovlev on kunstiakadeemia õppejõud ja disainer. Oleme püüdnud olla ajastutruud, ka see minimalistlik lavakujundus, mis meil on, on lähtunud tolle ajastu Prantsusmaast. Tema tunneb eriti hästi just tolleaegset disaini ja rääkis meile, et kogu nõukogudeaegne disain – toolid, lauad, isegi kuulsad mummulised purgid – on maha viksitud prantslastelt.

Nii et kui tuleb midagi tuttavat laval ette, siis on see tegelikult tulnud Prantsusmaalt.

Ajastule kohased on ka kostüümid ja me ei räägi eurodest, vaid ikka frankidest. Ja kui laval on püss, siis see püss peab pauku tegema.

Minimalistlik ei tähenda seda, et lava tühi oleks, seal on asju, nii et oh-oh-oo. Aga dekoratsioonid mahtusid ära tavalisse Volkswagen Golfi.

Kes on selle tüki kirjutanud Jean Cosmos?

Ta on kirjutanud laulusõnu, novelle ja romaane, näidendeid, kuuldemänge ning on olnud käsikirjade autor või kaasautor enam kui viiekümnele linateosele. Palju on ta teinud koostööd kuulsa filmilavastaja Bertrand Tavernier`ga, aga ka näiteks Guillaume Laurant`i ja Luc Bessoniga.

Ta on sündinud 1923. aastal, kuid peaks veel elus olema. Seni viimane tema kirjutatud asi, mis filmiks on saanud, on 2010. aastal Bertrand Tavernier` lavastatud “La Princesse de Mont­pensier”, mis oli samal aastal ka Cannes`i filmifestivalil Kuldse Palmioksa auhinna nominent.

Samuti on Comsos kirjutanud käsikirja “Tulp-Fanfani” 2003. aasta versioonile ja Bertrand Tavernier` filmile “D`Artagnani tütar”.

Miks peaks inimene seadma sammud teatrisse, et vaadata etendust “Tere õhtust, Leon”?

Kui me dekoratsioonid püsti panime, tegime pärast seda tühjal laval mõned valguspildid ja lasime natuke heli. Aleksander Jakovlev vaatas seda oma disaineripilguga, mis asju natuke teistmoodi näeb, ja ütles, et asi hakkas elama. Tühjas saalis näitlejateta lava ees hakkas tema jaoks juba õhustik tekkima.

Tükk on meestest ja meestele. Nüüd saab mees, keda naine tihtipeale teatrisse kaasa tirib, ütelda, et ära virise minuga midagi, et ma kaasa ei tule. Seda tükki peaks mees hea meelega vaatama tulema, sest tema jaoks on siin küllaga kohti, kus kaasa naerda ja kaasa mõtelda.

Ma loodan, et mehed, kes tulevad “Tere õhtust, Leoni” vaatama, jäävad rahule, et neid teatrisse tiriti.

Aga naine?

Naine ka. Mille ümber see meeste maailm ikka keerleb, kui mitte naiste ümber. Kõik need konksud, mis materjali sisse on kirjutatud, räägivad meeste maailmast, mis keerleb naiste ümber.

Mis see teater ikka muud on kui inimestevaheline maailm, suhete sasipuntrad ja elusõlmed. Sa ei tea iial ette, milliseid ootamatuid käänakuid elu tuua võib. Plaanid ühte, aga juhtub hoopis midagi muud.

Tagasi üles