Kerron Stewart: jätsin kergejõustikku endast kõik

Jamaica sprinter Kerron Stewart on tippssportlase karjääri lõpetamise järel pühendunud teadmiste edasiandmisele. Foto: Ain Liiva

Eesti noori kiirjooksjaid paari nädala vältel õpetav ja inspireeriv jamaicalasest endine kergejõustikutipp Kerron Stewart põikas algatuseks neljapäeval Rakveresse, kus tema näpunäidete järgi harjutas kergejõstikuklubi ViKe järelkasv.

35-aastane Stewart andis samuti intervjuu Virumaa Teatajale, mida vaadata-kuulata ning lugeda pakume. 

Rääkisite inimeste inspireerimisest. Kui palju on vaja selleks vaeva näha ja kui palju tarvis annet, et saada heaks kiirjooksjaks?

Vau. See on kogu elu vältav harjutamine. Mina alustasin treenimist umbes 12-aastaselt. Nii et see võtab kaua aega. Eriti siis, kui soovid spordis edasi jõuda. Ütlesin noortele, et suurim anne on see, kui oled võimeline kiiresti õppima. Aeg on üks tegur, kuid selleks et saada heaks sprinteriks, on vaja palju enamat – see nõuab rohkelt ohverdusi ja pühendumist. Pead olema ümbritsetud õigete inimestega, kes teavad, mida nad teevad, ja olema nõus pühenduma, et annet õigesti kasutada.

Kas märkasite ka Rakveres andekaid noori?

Jaa. Ma usun, et andeid on igal pool. Küsimus on selles, kui väga sa soovid ja kui palju tööd oled valmis selle nimel tegema. Ma ei mõtle niivõrd andele, vaid sellele, kui südamega harjutatakse ja kui distsiplineeritud ollakse ehk soovitakse unistuste täitumiseks vaeva näha.

Kui karjäärile tagasi vaatate, siis milline osa südamest jäi kergejõustikku?

Arvan, et jätsin sinna kõik. Ütlesin, et kavatsen lahkuda, kui rohkem midagi ei õpi. Usun, et õppisin sportlasena tohutult. Tippspordist lahkumise järel pole mul põhjust midagi kahetseda, sest miskit ei jäänud tegemata. Suhtusin kõigesse täie tõsiduse ja pühendumusega. Iga kord, kui tulin jooksurajale, andsin endast sada protsenti. Kas võitsin või kaotasin, aga iga kord staadionilt lahkudes teadsin, et olin endast kõik andnud. Saavutasin, mida soovisin.

Jah, tahtsin võita kuldmedaleid, kuigi see alati ei õnnestunud. Samas saavutasin ma spordis väga palju. Mida ma spordist sain, on see, et suudan karjääri lõppemise järel jätkuvalt inspireerida noori atleete, ning tean, et võin tõenäoliselt juhendada tulevasi olümpiamängude kullavõitjaid. Aga jah usun, et jätsin kergejõustikku endast kõik.

Miks on Jamaical nii palju häid kiirjooksjaid?

See on küsimus, mida väga palju küsitakse. Siin ei ole otseselt mingit saladust või erilisust. Arvan, et see on meie vastupidavus ja tugevus ehk jamaicalaste soov saada suurepäraseks. Usk ja enesele sisendamine, et ollakse erilised ja andekad inimesed sellel planeedil. See pole öeldud enesekiituseks, vaid seepärast, et olen näinud seda terve oma elu – ükskõik millises olukorras olla, selline suhtumine aitab kestma jääda.

Kui valite ühe hetke oma karjäärist, siis millise saavutuse asetaksite kõige tähtsamale kohale?

Minu jaoks on kõik hetked saavutused, sest iga võidetud medali, võistluse või jooksu taga oli raske töö. Kõik see kokku tähendas mulle väga palju, rohkelt eneseohverdamist. Samamoodi ohverdasid ennast väga paljud inimesed minu ümber: vanemad, mind abistanud treenerid, massöörid – kõik. Küsimus polnud pelgalt minus ja mu unistustes. Tänu kõikidele nendele olen ma praegu see inimene, kes olen.

Te jätkate noorte, aga ka tippsportlaste juhendamist.

Uusi teadmisi on kõigi jaoks. Ma olen jooksnud kõikidel tasemetel ja võin seetõttu jagada nõuandeid eri tasemel sportlastele, isegi lastele. Mul on meeles üks ligikaudu kahekümnene umbes kaheksaaastastest ja noorematest lastest koosnenud rühm. Kõik imestasid, kuidas ma nende laste tähelepanu püüan ja hoida suudan. Asetan sellistes olukordades iseenda tagaplaanile. Ütlen: jumal, see on see, mida sa tahad, et teeksin, ja see pole minu sõu. Nii et minu edukus sõltub temast ja tean, et jumala abiga ei saa mu ettevõtmised ebaõnnestuda. Ta lõi kõik selleks, et mul läheks hästi. Loodan tema peale ja sõltun temast ning tean, et seetõttu saadab mind edu.