Kolumn: ülemaailmne karantiin

Urmas Nõmmik. Foto: Kristjan Teedema

Mul on üks unistus. Unistan ülemaailmsest karantiinist. See unistus tärkas hiljuti, kui globaalne viirusekriis maad võttis.

Aga alustan tasapisi, sest esmalt tõden, et viiruses pole midagi toredat. Viirus teeb inimesed haigeks või lõpetab mõnikord lausa elu. Nüüd kogeme parajasti ka, kuidas viiruse pärast seatakse tavaelule olulisi piiranguid. Neil on nii suur mõju, et kogu maailma majanduskasv on hakanud pidurduma.

Ometi sünnib viirusekriisi ajal ka muud tähelepanuväärset. Praegu väheneb näiteks arvestatava kiirusega inimese ökoloogiline jalajälg. Reisitakse vähem, suurüritusi on vähem, juhtub, et peatatakse tehastes töö, kaupa veetakse laiali vähem, sõiduautod jäävad mõneks ajaks garaaži seisma. Pole kahtlustki, et koormus loodusele praegu väheneb, ja sellist asja pole ammu nähtud.

Ökoloogilise jalajälje vähenemine tähendab paratamatult majanduskriisi. Kasumile ja efektiivsusele orienteeritud majandusmudel töötab nagu hästi õlitatud masinavärk, aga on haavatav. Piisab ainult väiksest tõrkest ja kogu süsteem ähvardab kinni joosta. Kuulutavad tööandjad ridamisi välja palgata puhkuse, satub löögi alla töötajate igapäevaelu. Ei maksta enam makse, tarbimine väheneb, raskustesse satuvad kõikvõimalikud teenusepakkujad, riigieelarve tõmbub kokku, riigiteenistujate palgad satuvad ohtu jne. Kas nüüd siis on lõpuks käes see aeg, mil mõtleme majandusmudeli jätkusuutlikkuse üle? Kas võime lõpuks ometi jõuda arusaamani, et esmatähtis ei ole mitte üksikisiku kasum, vaid et iga toote ja teenuse kõige olulisem eesmärk on toita, ravida, parandada, aidata ja rõõmustada kundet? Tootja või teenusepakkuja ei pea ainult võimalikult efektiivselt ja kasumlikult tootma või teenindama, vaid võib tunda heameelt teise inimese aitamisest ja rõõmustamisest.