Eesti Kongress – Eesti ajaloo suurim rahvaalgatus

Tunne Kelam. Foto: Mihkel Maripuu

Kolmkümmend üks aastat tagasi, 24. veebruaril 1989, esitasid kolm rahvuslik-demokraatlikku rühmitust – Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit – eesti rahvale üleskutse korraldada Eesti vabariigi õigusliku kodanikkonna registreerimine rahvaalgatuse korras. See oli Eesti vabariigi kodanike komiteede liikumise avalöök.

Eesmärk oli põhimõttelise tähtsusega: teha kindlaks, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle, kui iseseisvumise võimalus peaks avanema. Kas kõik ENSV territooriumil sisse kirjutatud isikud? Üksnes eesti rahvusest isikud või juriidiliselt üha kehtiva EV kodanikud? Ametlikud reformimeelsed jõud sellele otsustavale küsimusele vastust ei andnud.

Veel augustis 1988 tõdes Mart Kadastik Edasis oma artiklites küll võimuvaakumi olemasolu ning ENSV juhtkonna autoriteedi päevast päeva kahanemist. Järeldus oli aga pragmaatiline – avastused ajaloolise tõe, Eesti okupeerimise kohta võivad ju paika pidada, kuid nad ei muuda tegelikkust. Jätkata tulevat ikkagi lähtuvalt sellest reaalsusest, kus elame, seega siis NSV Liidu koosseisus.