/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000689t1hd189.jpg)
Arvutiekraanil on tühjus. Siis tuleb tekst. Fotod. Aga edasi? Disainer Toomas Erapart heidab mõtliku pilgu kuvarile ja kavala ajakirjanikule. Ei lausu midagi. Siis hakkab juhtuma. Mis täpselt, selgub näitusel Teatrikinos.
Ajaleht ja kunst
Rakvere kinomajas saavad Virumaa Teataja disaineri Toomas Erapardi – meie Tomi – kujundused, mis koos ajalehega kaovad mööda ruttavate päevade keerises, peatada ajajõe tõtliku voolu. Vaataja saab uue võimaluse kohtuda disainerikunsti teostega, asuda neisse süvenedes üllatusrikkale avastusretkele.
Vaid disainer ise teab, missugused kujundused on tulnud kergelt, käeviipest, ning mis nõudnud päevi peamurdmist. “Ütleme nii, et olen 95 protsendiga rahul,” sõnab Tom, silmitsedes Rakvere Teatrikinno üles riputatud 41 tööd.
See on disaineri enda valik kujundustest, millega ta on kõige enam rahule jäänud: nii silmale nauditavad kui ka tehniliselt teostuselt keerukamad. Pooled neist on aasta jooksul valitud Postimees Grupi kuu parimate kujunduste sekka.
Kujundused, mis sündinud igapäevases loometöös, avanevad näitusel hoopis hõrgumana kui kiires lehetegemise või -lugemise rutus on olnud aega märgata. Ehkki ka argipäev võib olla pidupäev. Kui asi puutub Tomi kujundustesse.
Sest kui ajakirjanik, kelle lugu – kahte külge hõlmavat persoonilugu või niinimetatud duublit – on Tom hakanud parajasti kujundama, piilub veidi aja pärast taas üle disaineri õla, kostab enamasti ahhetus: tulemus on hoopis põnevam, stiilsem, kõnekam, kui ta oskas kujutleda.
Tom muigab ühe suunurgaga. “Sobib?” on ainus küsimus. “Oh! Jah! Äge!” laseb kolleeg emotsioonid valla. “See on esialgne variant, ma veel nokitsen,” tähendab Tom tagasihoidlikult. Teinekord pärib: “Kas parem oleks nii või nii?” Kuulab arvamuse ära. Juhtub, et lahendus on hoopis kolmas. See kõige õigem. Sest enne, kui töö on täiuslik, ei jää Tomi süda rahule.
Ei jää siis ka. Sest midagi jääb ikka kripeldama. Isegi äsja läinud aasta maakonnalehtede olemuslugude parimaks kujunduseks pärjatud loo “Kes tunneb Liiva-Annust?” kujunduses peitub disaineri jaoks väike “kui”. Sest loomingus pole lõplikku tõde, on vaid lõputu teelolek ideaali suunas. “Tahaks öelda, et see puu tuli kergelt, aga ei tulnud,” ütleb Tom võidutööle viidates.
“Idee, et tahan kasutada raagus puud, tuli kohe, kui kuulsin, et on surma teema. Aga kuidas see koos tekstiga paigutada, võttis aega. Oli mitu varianti. Ja ma ei tea, kas valisin lõpuks õige,” sõnab ta. “Alati jääd mõtlema, et midagi tahaks teistmoodi teha.”
Tehniliselt oli disaineri sõnul näitusele valitud töödest kõige keerulisem bridžist rääkiv külg. “Sellega tegelesin nädala. Õnneks oli materjal varakult olemas.”
Materjal, mis Tomi kätte jõuab, pole alati täiuslik. “Mul on tähemärke, nii... 15 000. Natuke palju,” on Tom pidanud kuulma üksjagu kordi. “Vaatame,” ütleb Tom rahulikult. “Proovi, äkki saad 1000 maha. Edasi vaatame külje peal.” Vaatabki. Leheruum avardub. Nagu võlukepikese puudutusest.
Kui ajakirjanik tunnistab, et fotod on enda klõpsitud ja kaugel meistriklassist, ütleb Tom taas rahulikul: “Vaatame.” Leiab kujundeid, paneb sümbolid mängima. Keerab miinuse plussiks. Tulemus on alati ootamatu, värske, terviklik.
“Kõige alus on ikkagi tekst,” lausub Toomas Erapart. “Siis on kaks varianti: kas on või ei ole pildimaterjali. Kui on, tuleb see võimalikult hästi ära kasutada. Kui ei ole, hakkad ise looma. Kogu kunst,” võtab disainer loometöö olemuse lühidalt kokku.
Toomas Erapart tõdeb, et iga kuuga läheb töö raskemaks. “Kogu aeg tahad midagi uut, ei taha korrata sama asja. Kogu aeg läheb uue leidmine keerulisemaks. Samas just materjal teeb iga kujunduse eriliseks.” Ideaalis kuuluksid kujundusse ka Tomi joonistused, aga nendeks napib tal lihtsalt aega.
“Väga äge on,” ütleb Toomas Erapart, kui näitus on kinomajja üles saanud. “Minu enda lemmik on “Ohtlik kombo”. Ja lennuk. Ja sõdurid,” nimetab Toomas Erapart.
Näituse kuraator, Rakvere teatri peakunstnik Eveli Varik ütleb, et Toomas Erapardi lehekujunduste näituse “Inimene ja kunst ehk Virumaa Teataja parimad kujundused 2019” kajastab sisu poolest kohalikku kogukonda, on vormiliselt põnev ja pakub vaatajale palju äratundmisrõõmu. “Et Tom on väga hea kujundaja, pole saladus. Graafikuna ütlen, et tekstid on paigas, plokid on paigas. Selge ja hea kujundus on see, kui on hea lugeda,” tõdeb Varik.
Peakunstniku sõnul on hea disainer – ja seda Tom raudselt on – tundlik ning suhestub oma loomingus algmaterjali ehk tekstiga. “Ta arvestab selliste nüanssidega, mida inimene ei näe. Kui asjad on täiuslikult kujundatud, on inimesel meeldiv seda tarbida, mis siis, et ta ei mõtle selle peale. Kui see on ilus, on inimesel parem olla.”
Kristi Ehrlich, peatoimeteja kohusetäitja: “Tom lisab kujundusse oma nägemuse ja käekirja”
Lehetegu on meeskonnatöö, sest ei ole lugu ilma fotota ja hea foto on koos tugeva looga veel mõjusam. Aga ei lugu ega foto jõuaks lehte küljendaja-kujundajata. Ideaalis peaks kirjutaja kaasa rääkima ka selles, millisena ta oma loo kujundust näeb: millised on detailid ja milline on paigutus.
Toomas Erapart on üks imeline disainer, kes kuulab kirjutaja mõtted ära, alati vastu vaidlemata nõustub nendega, kuid siis hakkab tööle ja lisab kujundusse oma nägemuse ja käekirja. Ja mis seal salata, lõpptulemus on alati esialgsest variandist mitu korda parem.
Oleme Tomi üle väga uhked ja põhjust selleks on peaaegu igal kuul, kui Postimees Grupi teostusgrupp valib kuu parimaid kujundusi.
Väga sageli on Tomi kujundused noppinud mitu auhinnalist kohta.
Eesti Meediaettevõtete Liidu pressipeol kuulutati läinud aasta maakonnalehtede olemuslugude parimaks kujunduseks Tomi kujundus 7. septembri Virumaa Teatajas ilmunud loole “Kes tunneb Liiva-Annust?”.
Ühtlasi pälvis Toomas Erapart maakonnalehtede kujunduste üldpreemia.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/10/13000688t1h6f62.jpg)
Kolleegid arvavad
- Hurma Kermas, Postimees Grupi teostusgrupi juht: Toomase oskuslik disainivõtete kasutamine ilmestab Virumaa Teataja lugusid ning toob lehele lugejaid ja vaatajaidki. Tema kujunduste võtmesõnad on värvid ja mängulisus, lisaks fotode ja graafika kombineerimine. Toomas purjetab praegu oma loomeperioodi laineharjal, ja millal siis veel teha Virumaa Teataja töödest näitust kui mitte nüüd, mil Toomas oli meedialiidu aasta parimate kujunduste konkursil üleriigiliste lehtede seas nomineeritud lausa nelja tööga. Ootan suure huviga, mida üllatavat Toomasel veel varuks on.
- Merly Raudla: Tomi mõte sööstab nagu kiirrong. Lähen ta juurde oma materjalidega ja palun tal jalgratas kokku panna. Ta loeb loo läbi, otsib sümboleid veel juurde ning välja tuleb kosmoselaev. Ta on kiiduväärt imemees, vaikne ja rahulik, kuid lennuka fantaasiaga.
- Toomas Herm: Tommike saab alati suurepäraselt kujundusega hakkama, tehes imesid nii ruumis kui ajas. Ideed on hämmastavad. Samas oskab ka arendada loo autori mõtteid. Ja mis peamine – panna need paberile.
- Andres Pulver: Võin ju nuputada ja nuputada ja isegi mingi ideealge välja pakkuda. Ja vahel Tom isegi võtab sellest kinni. Ning jõuab lõpuks tont teab kuhu. Aga tulemus on ikka uhke.
- Katrin Uuspõld: Tom on perfektsionist. Katsetab ja teeb ringi seni, kuni on ise tulemusega rahul. Mulle meeldib, et ta mõtleb visuaalis tekstile kaasa ja ei lähe kunagi seda teed, et pilt ja tekst saaks lihtsalt ära mahutatud, vaid need peavad olema paigutatud tema meelest parimal võimalikul moel. Nõnda saab juhtuda, et silma kaudu tajub inimene loo sõnumit enne kui teksti süüvib.
- Merike Parve: Tom räägib ainult siis kui vaja. Istub vaikselt oma laua taha, on hetkega väga keskendunud ja hakkab nokitsema. Ja mõne aja pärast – voilà! –, mu daamid ja härrad, järjekordne teos on teie ees! Ei kujuta isegi ette, kuidas sellises tempos on võimalik iga päev midagi uut luua. Imestan ikka, kust ta oma ideed võtab. Kas mõtleb nendele öösel, kui pisipoja tal magada ei lase? Kui Tom vahel arvamust või nõu küsib, püüan alati midagi öelda, aga tean, et tegelikult ta ei vaja nõu. Tal on vastused peas olemas, ta tahab neile ainult väikest kinnitust saada. Kunstnikuna näeb ta suurt plaani, ent ta on samas ka detailide inimene. Meie suurepärane töökaaslane Tom on nagu Rubiku kuubik: poole sellest oskan kokku panna ja olen sellega väga rahul, ülejäänud poolt ei saa mõistusega ära lahendada. See on see kunstniku müsteerium.
/nginx/o/2020/03/10/13000690t1h7970.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000691t1hb133.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000692t1hfaa7.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000693t1h7b8b.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000694t1h4a03.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000695t1h79d4.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000696t1h7943.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000697t1h8302.jpg)
/nginx/o/2020/03/10/13000698t1h68e8.jpg)