:format(webp)/nginx/o/2016/11/25/6114875t1h61cc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/03/13/13007184t1h12db.jpg)
Veebruari lõpus õnnestus teenekal omavalitsusjuhil Toivo Hallikul, kes on ka tuntud kaubamärgi Hagar üks loojatest, tähistada õigel päeval oma 80 aasta juubelit. Seda saab ta teha iga nelja aasta tagant.
Mees nagu orkester
Tegelikult on Toivo Hallikul kaks sünnipäeva – ametlik ja tegelik. Reaalselt tuli ta ilmale 29. veebruaril 1940. aastal. Teise maailmasõjani oli siis jäänud veidi üle aasta.
Toivo Hallik on sündinud Jõgevamaal Torma vallas Kõnnu külas kodus, kus vägesid juhatas ta vanaema, kes ka läks hiljem vallamajja uut ilmakodanikku registreerima. Ametniku küsimusele sünnikuupäeva kohta vastanud vanaema, et 28. Seega sattus see kuupäev kõigisse toona ja hiljem välja antud dokumentidesse.
Huvitav on ka Toivo Halliku sünnieelne lugu. Nimelt olid ta isa ja ema mõlemad kurdid. Isa Artur kaotas kuulmise 14-aastaselt sarlakeid põdedes, ema Saimalt röövis kuulmise keskkõrvapõletik. Saatus tahtis nii, et Vohnjas elanud Artur sai teada lähedal Kõrvekülas elavast kurdist tüdrukust Saimast. Pikemalt mõtlemata hüppas mees ratta selga ja väntas Kõrvekülla. Ka ei ajanud ta kohale jõudes pikemat juttu, vaid teatas kohe oma tuleku põhjuse: “Mul on naist tarvis.”
Keerame aga nüüd ajaratast kõvasti edasi ja jätkame sealt, mil kaela kandma hakanud Toivol tuli valida elukutse. Siin mängis suurt rolli ta isa, kes leidis ajalehekuulutuse, et Saku maaparandus- ja maakorraldustehnikum valmistab ette maahüdroelektrijaamade ehitajaid. Hiljem kooli õppekava muudeti ja hüdroelektrijaamade ehitajaks õppima asunud Toivo Hallikust sai hoopis maaparandaja. Tööd sai ta Tamsalu EPT-s, kust noormees tööpataljoni koosseisus Valgevenesse raketibaasi ehitama ehk ajateenistusse kutsuti. Sealt naasnuna avastas ta ühel päeva koduukse taga Tamsalu EPT juhi Sergei Kurotškini, kes kutsus teda tagasi tööle. Aga tol ajal oli Tamsalu EPT üks kahest Eestis olevast ettevõttest, mis tegeles metsakuivendusega. “Moskva rahad olid taga,” täpsustas Toivo Hallik ja lisas, et tänu metsakuivendusele õnnestus tal veoautoga GAZ-51 kogu Eesti läbi sõita, üheks ülesandeks töötajatele palga maksmine. Hallik meenutas, et Pärnumaal Varblas oli ta vettinud pinnase tõttu hädas kraavi kaevava ekskavaatorini jõudmisel, et selle juhile palgaraha anda. Juht ise aga istunud masinas, toasussid jalas.
Toivo Hallik on nooruses tegelenud Kreeka-Rooma maadlusega, ja koguni nii hästi, et tal on ette näidata Eesti noorte meistrivõistluste kolmas koht. Aga Tamsalu EPT toonane juht Sergei Kurotškin olevat otse öelnud, et maadlus ei ole prioriteet. Kurotškin ise pani rõhku võrkpallile ja ametiredelil temast järgmine mees Ants Arukuusk suusatamisele. Tänapäevani aga on püsti tol ajal ehitatud võimla ja ujula. Spordirajatisi siis ettevõte püstitada ei tohtinud ja seepärast oli võimla ametlikes paberites kirjas laona, ujula aga veehoidlana.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/13/13007186t1h0463.jpg)
Hallik meenutas, et kui Nõukogude Liidu viimane juht Mihhail Gorbatšov Eestit külastas, oli käsil uue töökoja ehitamine ja vaja oli kraanat ühest kohast teise transportida. Treileril oleva kraanaga Tallinna–Leningradi maanteele minna ei lubatud. Sestap pidi koguka koormaga laveerima sihtpunkti jõudmiseks kõrvalistel teedel.
Tamsalu EPT-s töötas Toivo Hallik kolmkümmend aastat, tõustes vaneminsenerist juhataja asetäitjaks. Sellesse perioodi jäi ka 40-aastaselt Tallinna polütehnilise instituudi lõpetamine.
1989. aastal korraldatud valimiste tulemusel sai Toivo Hallikust Tamsalu alevinõukogu esimees. Esimese tööna nimetas ta oma meeskonna loomist, mille tarvis oli ta tõmmanud kaasa mitu inimest endisest töökohast ehk EPT-st. Järgnes poliitiliselt tormine periood Eesti kodanikeks registreerimise ja Eesti Komitee loomisega. Mehe sõnul ei mõelnud ta hetkegi, kas Nõukogude Liit jääb püsima või mitte, vaid lihtsalt ajas Eesti asja.
Alevinõukogu esimehena oli talle üheks suureks proovikiviks raamatupidamiste tsentraliseerimine, mis tänapäeval on loomulik nähtus. Siis aga olid raamatukogude, koolide, ambulatooriumi ja teiste asutuste raamatupidamised eraldi. Need pidi ühendama tervikuks.
Kahe aasta jooksul alevinõukogu esimehe ametis tuli Toivo Hallikul korduvalt lahendada inimeste tavamuresid. Näiteks käidi tema juures kurtmas, et pensioni ei maksta. Et Tapa Tarbijate Kooperatiivi toonane juht Raivo Prits oli Tamsalu mees, saigi temaga kokku leppida, et poodidesse toodud sularaha ei viida kuskile panka, vaid see läheb sidesõlme. See andis võimaluse pensionid välja maksta.
Aga juhtus ka kentsakaid lugusid. Hallik meenutas, et poes olid järjekorrad, isegi leiba polnud alati saada. Tamsallu toodi seda kaks korda nädalas Tapalt. Pidi alevinõukogu esimeeski leivasabas seisma ja inimeste hurjutusi kuulama. “Võtsin oma pätsi ja lidusin minema,” kirjeldas ta selliste olukordade lahendust.
Aga olid ka helged momendid. Hallik meenutas, et Tamsalus kirikut ei olnud ja ta pooldas ühe töökoja ümberehitust pühakojaks. Toonased oponendid pooldasid kino. Ei jäänud Hallikul muud üle kui abiväge kutsuda. Selleks võttis ta ühendust Virumaa praostiga ja kiriku rajamise idee võitis.
Toivo Hallik meenutas, et poes olid järjekorrad, isegi leiba polnud alati saada. Pidi alevinõukogu esimeeski leivasabas seisma ja inimeste hurjutusi kuulama.
Samuti pandi Halliku juhtimisel Tamsalu kultuurimaja juurde represseeritutele mälestuskivi. Nõiajahi pidamise teema on mehele hingelähedane, sest tema abikaasa Anne on saanud tunda punavõimu julma kiusu.
Ees terendas aga juba uus väljakutse – ettevõtlus. “Ettevõtlus hakkas kummitama,” sõnas Toivo Hallik ja meenutas, et nii nagu omal ajal ta isa märgatud tehnikumi kuulutus, sai ajalehekuulutus saatuslikuks ka uue tee valikul. Küsimus oli, mis valdkonnas ettevõtluses kaasa lüüa. Toivo Halliku õde märkas ajalehes kuulutust, et üks sakslane korraldab Tartus leivaküpsetuskoolitusi. Ja nii põrutas mees koos abikaasa Annega ülikoolilinna. Seal sõlmiti juba tugevamad sidemed, mis päädisid Saksamaalt renoveeritud küpsetusahju saatmisega. Transportimisel aga juhtus väike viperus. Nimelt ununesid ahju mootor ja ventilaator auto peale ning nende agregaatide teekond lõppes suisa Moskvas. Mõistagi ei jäänud küpsetusahi mootori ega ventilaatorita.
Tol ajal suleti Tamsalus saun ja nii võttis perefirma Hagar selle ruumid üürile. Tartus koolitusi korraldanud sakslane aga asus vastsetele ettevõtjatele appi, käies neid ekstra koolitamas. Firma laienes, tootmisele lisandus poepidamine. Hagari tooted ei saavutanud tuntust mitte ainult Tamsalu kandis, vaid üle Eesti, tehes firma piirkonna üheks suurimaks tööandjaks. Samuti tegeldi sponsorlusega, toetades Tamsalu kultuuriüritusi. Perefirma astus üles ka pereansamblina, mille nimeks Perepill. Toivo Hallik tunnistas, et temal oli seal tagasihoidlik autojuhi ja transamehe roll. Pereansambli jutt aga tõi meelde ammuse juhtumi, kuidas ema kinkis väikesele Toivole suupilli. Väikemees aga ihkas kannelt, sest selline muusikariist oli naabripoisil. Ja otsustas Toivo ise endale kandle valmistada. Põhiliseks probleemiks said keeled. Kust neid võtta? Hallik meenutas, et ühed leedukad olid Eestist lahkudes maha jätnud terve varanduse, mida nad ise kaasa võtta ei olnud saanud. Selle seas oli ka tiibklaver. Sealt väike poiss oma kandlele keeled saigi.
Pagarifirma tegi Eestis ajalugu. Nimelt erastati veealune maa, täpsemalt öeldes Porkuni järve kõrval oleva Karujärve alune maa. Järve erastada ei saanud, selle all olevat maad küll.
Perepea sõnul soovis poeg Heiki sinna veealuse kohviku rajada. Esialgne eskiisprojektki oli valmis, kuid asi jäi toppama bürokraatiamasinas.
Nüüd on Toivo Hallik tütarde seas hinnatud vanaisa. Lastelastega on ta käinud nii tänaval käruga jalutamas kui ka Tapal leivatehast renoveerimas. Koos abikaasa Annega tegutseb mees praegu Laululinnu külalistemajas. Kõik on võimalik ka sellises eas.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/13/13007187t1hc832.jpg)
Tütarde lugu isast
Isa võttis meid võimalusel alati kaasa, kui ta sõitis maaparandusobjektidele töömehi vaatama. Autod ei olnud tänapäevaselt kiired ja mugavad. Sõidud võtsid aega vahel terve päeva. Objektid olid näiteks Varblas ja muudes kaugemates kohtades. Igavuse ja võibolla ka une peletamiseks laulis isa, võib ka öelda, et esitas ilmekalt meile laulu Kolumatsist. Seda laulu oleme nii palju kuulnud, et teame sõnu une pealt.
Nendel sõitudel mängisime sõnamänge linnadest, loomadest, taimedest. Imestasin alati, kui palju ta teab Eestimaa looduse kohta. Iga looma ja loodusnähtuse kohta oli tal lugu rääkida. Mingil perioodil oli isa Tamsalu õhtukoolis ka geograafiaõpetaja.
Hiljem, kui isa hoidis juba lapselapsi, läks Kolumatsi laul edasi ja seda teavad meie peres juba ka nooremad liikmed.
Mina olen mees, kes on Kolumatsilt tulnud
Metsakülast kaugest ja kõledast
Tulin ära linna, sest mina olin kuulnud –
Linnas pidi elu ilus olema
Maha jäid mul traktor ja kodukülaneiu
Vaesekese nimi oli Tiina vist
Hiljem selgus, et ma polnd tal ainukene peiu
Sellepärast alustasin rändamist
Minul jätkub jõudu ja jaksamist,
Minul on ka elus pealehakkamist
Traktorile ikka tuule alla teen,
Aru saan, mis söögi-, mis on kärbseseen
Linnas olid ilusad ja hästi suured majad,
Ilusamad olid aga neiud seal
Vahtisin neid eest ma ja vahtisin neid tagant
Ühesse neist armusin ma paugupealt
Läksime siis kohvikusse nimega Palatse
Tuba oli paksu suitsuvingu täis
Tegin seal ka esimese lähenemiskatse
Traktoristil kümnelisi taskud täis
Hommikul ma läksin perekonnaseisuakti
Pulmi aga polnud kuskil pidada
Sõit läks jälle Kolumatsi küla poole lahti
Taksiautol lasime end vedada
Traktor oli rooste läinud, naine oli majas
Elu oli pahupidi pööratud
Ei saand enam suppi süüa, tühjus loksus pajas
Linnatüdruk Kolumatsilt kadunud
Minul aga sõrmus sõrmes, ei saand enam lahti
Esimees mind määras tõprakarja siis
Pidasin seal metsaserval vissidele jahti
Vasikaid oli kokku täpselt viiskendviis
Ajaviiteks silitasin vissikese selga,
Sõrme andsin vasikale imeda
/nginx/o/2020/03/13/13007185t1hde80.jpg)
Noppeid Toivo Halliku lapselapse Roosi uurimistööst
1992. aastal hakati üle pika aja taas Tamsalus pagari- ja kondiitritooteid valmistama. Äsja taasiseseisvunud Eestis olid tekkinud laiemad võimalused ettevõtlusega tegelemiseks. Majanduse elavnemisele aitas kaasa rahareform. 1992. aasta 20. juuni hommikul kella 4-st sai ainsaks seaduslikuks maksevahendiks rubla asemel Eesti kroon. Suhtlemisvõimalused lääneriikidega laienesid juba 1990. aastate alguses.
Nii tekkis Anne ja Toivo Hallikul mõte rajada oma ettevõte. Õigupoolest tekkis idee seetõttu, et kauplustes olid pikad järjekorrad, leiba ei jätkunud kõigile ning pikalt oli kehtinud talongisüsteem. Talongisüsteem tähendab, et peredele jaotati talonge, mis andsid õiguse erinevate kaupade ostmiseks, ja neidki oli alati vähe.
Toivo Hallik meenutab: “Kõik algaski sellest, et seisin, talongid käes, Tamsalu poe ees ja mind kui alevivanemat vaadati kui üht selle olukorra süüdlast.”
Nõudlus leiva-saia järele oli väga suur. Ümberringi tekkis teisigi leivatehaseid, aga siis hakkasid nad ükshaaval pankrotti minema ja Hallikud jäid maakonnas ainsaks, kes vastu pidasid.
***
Kaubamärk Hagar loodi 2002. aastal. See sai kiiresti tuntuks ja võitis tarbijate poolehoiu.
Nimi Hagar on tuletatud perekonnanimest Hallik ja sõnast “pagar”. Viikingitega, nagu üldiselt kiputakse arvama, ei ole nimel midagi ühist.
Kaubamärgi loomine osutus vajalikuks, et eristuda teistest tootjatest, sest kinnistuda jõudnud kaubamärgil on määrav roll tarbija ostuotsustes.
Algselt käis kogu tootmine käsitsi. Valikus olid lihtsad, kuid siiski selle aja kohta täiesti uue maitsega tooted. Esimene toode, mis valmistati Tamsalus asuvas AS-i Hallik pagariäris, oli Naerev Sepik. Nimi tulenes sellest, et taignapätsile tõmmati lõige, mis sepiku kenasti kerkides ja küpsedes võttis uhke naerusuu kuju.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/13/13007183t1h1bb3.jpg)