Kolumn: karistus kõrkuse eest
14. märts 2020, 00:00
Soov olla teistest parem on igati inimlik ja mõistetav, ehkki patune. Ühed üksikisiku konkurentsieelised põhinevad juhusel, teised aga tema võimetel ja töökusel.
Juhus on näiteks see, et ma olen Euroopa Liidu ehk maailma kõige vabamate ja rikkamate riikide klubi kodanik. Olen sündinud küll Nõukogude Liidus, kuid pean tänama õnne, et pole sündinud Iraanis või Filipiinidel, Afganistanis või Somaalias. Võimetel ja töökusel põhineb aga inimeste väga erinev edu spordis, äris, teaduses ja isegi kunstis.
Kas inimese konkurentsieeliseks võib olla ka tema perekonnaseis või elukoht, täpsemalt selle riigisisene geograafiline asukoht? Mõlemad on seotud pangakonto priskusega ehk edukusega tööl või äris. Pole võimalik öelda, kumb on põhjus ja kumb tagajärg. Eestis ja Euroopa Liidus tohivad kõik vabalt kolida. Keegi pole sunnismaine, aga suuremates keskustes on korterid suurusjärgu võrra kallimad.
Alles aasta tagasi olin abielus ja elasin maakonnakeskuses Rakveres. Olin selle linnaga ja oma eluga väga rahul. Rahulolust on kahjuks lühike samm ülbuseni. Kippusin pidama abieluinimesi ja leski esimese sordi kodanikeks, vallalisi ja lahutatuid (ka vabaabielus olevaid) aga teise sordi omadeks. Kuigi seisused (aadel, kodanlus, vaimulikkond ja talurahvas) on ammu ajaloo prügikasti visatud, on sõna “perekonnaseis” tuletatud samast tüvest kui “seisus”. Sama mõttekäik on veel selgem soome keeles: siviilisääty on sõna-sõnalt “tsiviilseisus”.
Raudteel elab edasi ka inimese igatsus seisusliku või klassiühiskonna järele: paljudes rongides on esimese ja teise klassi vagunid. Mõlemad veerevad sama kiiresti, aga esimestes on rohkem jalaruumi, laiemad lauad, kiirem internetiühendus ja kallim pilet.
Samuti kippusin alavääristama väiksemate linnade, näiteks Kunda, Tapa ja Tamsalu elanikke. Võibolla tuli see üleolekutunne kibestumusest, et ma ei ela Tallinnas või Helsingis?
Tänaseks on saatus või Jumal mind kõrkuse eest karmilt karistanud. Olen kukkunud nii sotsiaalselt kui ka geograafiliselt tublisti “madalamale”. Elan ihuüksi Tamsalus, mis pole pärast haldusreformi isegi enam vallakeskus. Pean harjuma eluga ilma pere ja sõpradeta, aga ka Selveri, Coopi ja Rimita.
Minu kodulinna suurim aare on raudtee, mis viib tunni ajaga palju suurematesse keskustesse kui Rakvere. On hämmastav, et paari tuhande elanikuga linnas peatuvad kõik Tallinna–Tartu kiirrongid. Näiteks Helsingi–Turu raudtee ääres asuv Paimio linn on elanike arvult (10 852) suurem nii Tamsalust, Tapast kui ka Jõgevast, kuid alates 1988. aastast ei peatu seal enam ükski reisirong. Paimio jaama kasutatakse ainult möödasõitudeks, nagu Tamsalu ja Tapa vahel asuvat Nõmmküla, ning jaamahoonest on saanud nelipühilaste palvemaja.
Reisirongiliiklus on sotsiaalprojekt, mida toetatakse maksumaksja taskust. Kaugbussid liiklevad kommertsalustel. Arvukad Tallinna ja Tartu vahel sõitvad ekspressid vuhisevad Mäo ja Puhu ristist peatumata mööda, kuigi maanteesõidukit on tehniliselt lihtsam peatada kui raudteesõidukit.
Raudteel elab edasi ka inimese igatsus seisusliku või klassiühiskonna järele: paljudes rongides on esimese ja teise klassi vagunid. Mõlemad veerevad sama kiiresti, aga esimestes on rohkem jalaruumi, laiemad lauad, kiirem internetiühendus ja kallim pilet.