Pikk tekst – tänapäeva kooliõpilase õudusunenägu

Üle poole sajandi koolis eesti keele tunde andnud õpetaja Aime Tops on iga päev tunnistajaks, kui kiiresti saab olnu ajalooks ja kuidas keel, mida iga päev kõneleme, muutub. Foto: Ain Liiva

Tapa gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja maakonna eesti keele ja kirjanduse aineühenduse juht Aime Tops tunnistab, et mida aasta edasi, seda keerulisemaks läheb õpilastel pikkade tekstide lugemine, pikkade tekstide kirjutamine ja eesti klassikalise kirjanduse mõistmine. Mida vähem loetakse, seda ahtamaks jääb sõnavara. Oma töö teevad kõikvõimalikud nutiseadmed, mis pärsivad näost näkku suhtlemist.

Aime Tops, kas teie, kes te olete üle poole sajandi emakeeleõpetajana töötanud, teate, mida tähendab noorte keelekasutuses lühend HK?

Ei ole aimugi. Mida see siis tähendab?

Hakkame käima.

Praegu minnakse sageli lühendite peale, pikka sõna välja kirjutada ei viitsita. Tegelikult asemel kirjutatakse tegelt, suhteliselt asemel suht. HK on juba nii lühidalt, kui üldse saab.

Millisena te õpetajana näete noorte keelekasutust ja kirjutamisoskust? Kui palju see viimase kümne-kahekümne aasta jooksul muutunud on?

Minu arvates on õigekirja tundmine pigem halvemaks läinud. Kasvõi lühendid “tegelt”, “suht”, millest rääkisime. Tihti ei tehta vahet, kas tegemist on kõnekeelse lühendiga või kirjakeelse sõnaga. Õpilane kirjutab südamerahuga ka kirjandisse “tegelt” ja “suht”, arvates, et nii ongi õige.

Kõnekeelsed lühendid on üldkasutusse läinud.

Jaa. Ja kui sinna punase joone alla tõmban, siis õpilane väljendab imestust, et ei olegi tegemist kirjakeelse sõnaga.

Vanema sõnavara mittetundmine on seotud lugemusega. Pikemaid tekste ja ilukirjandusteoseid ei taheta lugeda ja seetõttu jääb sõnavara kesisemaks. Eriti mis puutub vanemat sõnavara: maaainelisi sõnu – maatööriistad ja maatööd on ikka hästi võõrad. “Inglid kesapõllul” ei ütle tänapäeva noorele enam midagi, samuti “söötis põld” ja “silgu soolamine”. Atra vahest teatakse, aga äket küll mitte. Seegi on lugemusega seotud. Ka paarkümmend aastat tagasi ei oldud maatööde sees enam kuigi palju, aga sõnu teati paremini. Eks maatöödega tegelejaid jääb vähemaks, tööriistad muutuvad.

Terminid nagunii muutuvad ja termin, mida enam ei kasutata, kaobki sõnavarast. Seevastu tuleb uusi juurde, need terminid, mis on arvutite ja internetiga seotud, saavad õpilastele kergesti selgeks ja võetakse käibele.

Räägitakse lühikeste lausetega ja sõnahaaval. Pikka jutustamist kodudes ilmselt ka ei ole, vanavanematega ollakse vähem koos. Varem jutustati pikalt, praegu ei oleks vist kuulajaid, kui istutakse, telefon näpus.

Kas on ka näha, et sotsiaalmeedia keelekasutus kandub koolitöödesse ja kirjanditesse? Kas korrektselt väljendumise nimel tuleb rohkem tööd teha?

Ikka. Seesama lühendamine on sealt tulnud. Suur ja väike algustäht on üks huvitav valdkond. Varem ei olnud suure ja väikese algustähe kasutust nii keeruline õpetada. Muidugi oli erandeid ja keerulisi variante, kus võidi eksida, aga nime kirjutamine väikese tähega ei olnud kellelgi kombeks. Nüüd kirjutatakse südamerahuga nimi väikeste tähtedega.

Kui tegemist on etteütlusega või muu eesti keele hindelise tööga, pole asi veel kõige hullem. Aga kui midagi muud kirjutatakse, siis kaovad suured algustähed päris ära. Väikese tähega algab lause, inimese, riigi, tänava ja kooli nimi.

Raskusi on pika teksti lugemise ja teksti kirjutamisega. Esimene küsimus on kohe, mitu sõna või lehekülge peab olema. Ja siis algab üks sõnade loendamine, mis on mõnel tähtsam kui sisule mõtlemine.

Aga kui meil sõidavad tänavatel ringi Boltid, toidu toob kohale Wolt või saab einestada KFC-s (Kentucky Fried Chicken) ning oodatakse Burger Kingi saabumist, siis polegi ju midagi imestada, et mingi osa sõnavarast jääb kaugeks. Kõik on ingliskeelne.

Kuulake, kuidas õpilased ja lasteaialapsedki omavahel räägivad. Kõik need multifilmid, mida vaadatakse, mõjutavad sõnavara. Mänguasjad, mis on multifilmitegelaste järgi tehtud. Nendes annab orienteeruda. Kui minu lapselaps ütleb, et Elsale või kellelegi muule on vaja seda ja teist, pean tõlget küsima. Kui on tegemist ingliskeelse päritoluga võõr- või tsitaatsõnaga, taipavad õpilased päris kiiresti. Saksa keelt õpivad võõrkeelena vähesed, olgugi et aja- ja kultuuriloo tundmiseks oleks seda vaja. Vene keelega ollakse tuttav, kui kodune keel juhtub olema vene keel.

Ortograafiareegelid on palju vabaks lastud. Ajaloosündmuseid lubatakse väikese tähega kirjutada, vabariiki ei tule juba ammu suure v-ga kirjutada ja nõnda edasi. Reegleid, mida järgida, on järjest vähem. Aga kas millegagi nähakse siiski vaeva?

Algustähest juba rääkisime, aga eks häälikupikkus on mõnele õpilasele probleem ja on igasuguseid erandeid ning keerulisi sõnu, mille õigekirjutusega hakkama ei saada. Kirjutavas ajakirjanduses keelereegleid ikka järgitakse, kuigi juhtub ka vigu sisse. Aga kui mõelda sellele, mida raadiost või televisioonist suulises kõnes kuuleme, siis seal reegleid kuigi täpselt ei järgita. Üks huvitav sõna on kontsert, mille käänamisega kuidagi toime ei tulda.

Seda muudavad peaaegu kõik kõnelejad, kes selle sõna suhu võtavad, valesti. Ka haritud muusikud ja kontsertide korraldajad.

Veel muidugi kirjavahemärgid. Olgugi et reegleid hakatakse tampima algklassidest peale, on komadega tegemist gümnaasiumi lõpuni.

Kui eesti keele töödes püütakse, siis teistes õppeainetes kirjatöid tehes järgitakse keelereegleid veel vähem.

Põhikooli lugemisvarasse kuuluvad “Kevade”, “Libahunt”, “Tasuja”, “Kõrboja peremees”. Kui palju lisaks sellele, et sisuanalüüsiga tegeleda, tuleb sõnavara selgitada?

Selle avastasin oma kümme aasta tagasi, et vanemast kirjandusest ei saada enam aru. Probleem on jõudnud juba “Kevadeni”. Esimesena avastasin selle “Tasuja” puhul. Sel aastal kogesin seda ka “Kõrboja peremehega”.

Milles see teksti mittemõistmine seisneb?

Tekst on pikk ja sõnavara võõras, taustteadmised puuduvad. Omavaheline rääkimine on jäänud kasinaks ja palju suheldakse nutividinate abil. Igapäevane pilt on, et lapsed istuvad pingil või trepiastmel reas, igaüks kraabib oma telefoni. Ja siis üks lükkab teisele oma telefoni ette, et sealt midagi näidata. Kõik see käib sõnagi vahetamata.

Sagedase rongisõitjana olen jälginud, et kui lähiistmetel on kümme inimest, siis kaheksa on telefonis, üks loeb raamatut ja üks vaatab aknast välja. Mida rohkem ekraanivaatamise võimalusi on, seda vähem omavahel räägitakse. Emadel on kiire-kiire, laps küsib midagi, aga emal pole aega pikemalt seletada, tal telefonis tähtsad jutud. Kui kõik on nii napisõnaline, kust see sõnavara peakski tulema.

Seda muidugi ei saa üldistada, on neid, kes ikka räägivad ja selgitavad, on kodusid, kus raamatuidki loetakse.

Kas see siis tähendab, et eestlaste tüvitekst “Tõde ja õigus” kaob gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse seast lõpuks ära, sest Tammsaare pikki kirjeldusi ja dialooge ei suudeta lugeda? Tanel Toom on pikad dialoogid oma filmist juba välja jätnud.

Esimene osa on ikka veel kirjanduse loetelus ja õpetajad kõigest hingest püüavad.

Olulisi tekste, tausta ja ajalugu on vaja ikka teada.

”Talve” teeb praegu kinodes samasuguseid vaatajarekordeid, nagu tegi “Tõde ja õigus”. Kas “Kevadet”, “Suve” ja “Sügist” tundmata on võimalik aastal 2020 mõista “Talve” filmi?

Mingil moel mõistetakse, aga seal on nii palju vihjeid varasematele filmidele. Kui sa ikka vaatad Karl Robert Saaremäe osatäitmist, ja ta on filmis rohkem Toots kui Toots ise, siis on hea, kui Aare Laanemetsaga filme oled näinud ja tead, kuidas Toots Teelet tantsima rebis või Imelik oma nime ütles... Kellel seda tausta ei ole, näeb ainult trikitamist ja Oskari naljatlemist. Aru saab ikka, aga see on hoopis teistsugune arusaamine.

Kui lugeda ei suudeta, siis kuidas on raamatutel põhinevate ekraniseeringute vaatamisega?

Vaatame “Kevadet”, “Suve”, “Kõrboja peremeest”, “Pisuhända”, gümnaasiumis on võimalusi, nüüd ka “Tõde ja õigus”. Hiljuti vaatasime 9. klassiga “Nipernaadit”, suuremale osale oli arusaadav. Iga õpetaja saab oma valiku teha, filme, mida võiks vaadata, on palju, aga aeg piirab.

Põhikooliõpilased kodus televisioonisaateid ei vaata. Mõnikord küsin näiteks kõne koostamise teema puhul, kas keegi vabariigi aastapäeval presidendi kõnet kuulas. Vastus on eitav. Mõnikord on uudistes, “Osoonis” või “Ringvaates” tunni teemaga haakuv käsitlus, uurin, kas keegi vaatas. 24-st on mõnikord kolm siiski vaadanud.

Kuidas te õpilastega emakeelepäeva tähistate?

Tapa gümnaasiumis on emakeelenädalal päris palju ettevõtmisi: raskete sõnade kirjutamise võistlus, keeleorienteerumine, noorema astme olümpiaad, külla on kutsutud kirjanik Heli Künnapas. Õpetajad ja raamatukogu toimetavad usinalt.

Maakonnas oli eelmisel reedel 6.–9. klasside traditsiooniline kirjandivõistlus, mida oleme korraldanud juba aastakümneid. Kokku tuli 88 noort kirjutajat. Eelmiste aastate kogemuse põhjal saab öelda, et õpilased kirjutavad omapäraseid ja vaimukaid lugusid. Emakeeleõpetajaid toetab selle võistluse korraldamisel innukalt Reet Tomband Lääne-Virumaa keskraamatukogust.

Tihti ei tehta vahet, kas tegemist on kõnekeelse lühendiga või kirjakeelse sõnaga. Õpilane kirjutab südamerahuga ka kirjandisse “tegelt” ja “suht”, arvates, et nii ongi õige.

Õpetajate rõõmuks on keelehuvilisi õpilasi maakonnas kenake hulk, 2020. aasta piirkondlikul 7.–12. klasside emakeeleolümpiaadil osales 124 õpilast ja 13 neist pääses üleriigilisse lõppvooru. Meil on Kadrinas, Rakveres, Haljalas, Tamsalus ja mujalgi väga tublid õpetajaid, kelle õpilased igal aastal jõuavad lõppvooru ja kes juhendavad lisaks piirkonnavoorule veel uurimistöid, millega on samuti võimalik üleriigilisse lõppvooru jõuda.

Kui palju oskavad õpilased seostada emakeelepäeva ja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeva?

Praegu veel oskavad, sest õpetajad on sellest rääkinud. Üks, mis seda emakeelepäeva meil meelde tuletab ja au sees hoiab, on Virumaa luulevõistlus, mille alustas Meinhard Laksi Sondas. Seejärel läks võistluse korraldamine Sõmeru koolile ja sealne eesti keele õpetaja Lea Salumets tegi seda aastaid ning väga hästi. Nüüd korraldab võistlust juba teist aastat Haljala kool. Kindlal teemal luuletusi saadetakse igal aastal ikka sadades ja paremad neist jõuavad raamatusse.

Uudissõnu

• e-resident – elektrooniliseks asjaajamiseks riigilt digitaalse isikutunnistuse saanud välismaalane
• laik – argikeeles märge meeldimise kohta Facebooki suhtlusvõrgustikus
• näotuvastus – isiku kindlakstegemine, lastes arvutiprogrammil võrrelda inimese näopilti andmebaasis olevate piltidega
• ristmeedia – eri liiki meediume risti-rästi linkimise kaudu lõimiv meedia, nt raamat koos filmi, veebilehe, mobiilirakenduse, arvutimängu või muuga
• teemaviide – märgist # ja sõnast koosnev viide, mis ühendab sama teema kohta käivaid sõnumeid Twitteris, inglise hashtag
• vihakõne – vaenuõhutus, sõim (märkus: ebaõnnestunud tõlge inglise sõnaühendist hate speech, täpsem tõlge olnuks vaenukõne)
• äriingel – rikas inimene, kes oma vabale rahale kasutust otsides omandab osaluse alustavas ettevõttes, sageli toetab ka oskusteabega; sama mis ingelinvestor
• ühisrahastus – oma idee teostamiseks vajaliku rahasumma kogumine annetajatelt arvutivõrgu kaudu, inglise crowdfunding

Allikas: eki.ee

Sõnu 1985. aastal ilmunud kogumikust “Uudis- ja unarsõnu” (koostajad T. Erelt, R. Kull, H. Meriste)

• jallis – armukade, kiivas
• kõuk – kauge esivanem
• köidis – žgutt, kummist vms vahend jäeseme verevoolu sulgemiseks ja ravilahuste manustamiseks veeni kaudu
• lave – paljusõnaline, sõnaohter, laialivalguv
• luutma – välistama, võimatuks tegema
• nõnge – kangekaelne
• sobe – sobiv, paras, lahe
• ööp – ööpäev (24 tundi)

Täna tähistame emakeelepäeva

Kristjan Jaak Peterson Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Täna, 14. märtsil tähistame emakeelepäeva ja eesti rahvuskirjanduse looja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeva.

Peterson õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning aastatel 1819–1820 Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumipäevil. Peterson avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas “Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi “Mythologica Fennica”, täiendas “Fin­nische Mythologie” tõlget.

Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Oma oodis “Kuu” juhtis ta tähelepanu just eesti keele kui kirjanduskeele võimalustele. Tema luuleloomingust on säilinud 21 eestikeelset ja kolm saksakeelset luuletust. Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid.

Alates 1996. aastast tähistatakse Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks. Idee tähistada emakeelepäeva riikliku tähtpäevana algatas Sondas elanud õpetaja Meinhard Laks.

Tartus, 28.01.1999 Meinhard Laks. Foto: Ain Protsin

Emakeelepäeva etteütlus Vikerraadios 2019. aastal

Tänapäeval külastaks Tammsaare kui kuurortides käija igal juhul modernset spaakeskust, uurides pärast massaaži ka oma šedöövrite retseptsiooni 21. sajandi vargamäelikus tööühiskonnas.

Peas tohuvabohu, mekkis eksaminand heade mõtete linna kuulsaimas bistroos singi-juustu-küüslaugutäidisega bataati, silme ees lugemata hitt-teosed, ja unistas laenutustähtaegadeta raamatukogust.

Lavastuste sari “Sajandi lugu” ühendab vastastikku teatreid, mis pakuvad peale vaba aja veetmise võimaluse ka pika kõlblikkusajaga vaimutoitu.

“Jannsen, Jakobson,” ütles aasta tegijast noorkotkas vanalinlikus hoones toimunud väitlusel, “ei teadnud e-aabitsast ega e-koolist midagi, vaid veensid igameest, et rahvustunne, mis maitseb nagu rukkileib rõõsakoorevõiga, rajaneb kirjaoskusel.”

Paralleelvõimalused:

* 21. sajandi/XXI sajandi

* singi-juustu-küüslaugutäidise/singi-juustu-küüslaugu täidise

* hitt-teosed/hittteosed

* rõõsakoorevõiga/rõõsa koore võiga

* iga meest/igameest

Allikas: ERR

Selgituseks: kuna riigis välja kuulutatud eriolukorra tõttu jäi eile toimuma pidanud e-etteütlus ära, on näitena kasutatud läinud aasta etteütluse teksti.