Vana toriseja tõmbas stepsli seinast

"Kõike head, vana toriseja" lavastaja Eili Neuhaus on leppinud, et elul on selle looga omad plaanid.

FOTO: Ain Liiva

Teatris valitseb esietenduse eel põnev ootus. Ka publik on elevil. “Kõike head, vana toriseja” on kohe lavale jõudmas. Uudis, et esietendust ei toimu, tabab külma dušina. Trupil ja lavastajal kaob hetkeks pind jalge alt.

Teatris juhtub esietenduse eel ikka mõni proovipäev puudu jääma. “Kõike head, vana toriseja” trupp oli vaatajatega kohtumiseks valmis. Lavastaja Eili Neuhausi sõnul lausa kibeleti publiku ette.

Nädal enne esietendust, reedel selgus: eriolukord, koroonakriis, esietendus lükkub tulevikku, kevadesse. Kõik etendused on tühistatud, teater pausile pandud.

“Kes teab, milleks see hea on,” ohkab Eili Neuhaus teatri väikese maja vaikses saalis lavastuse dekoratsioone, hotelli ja haljast puud, silmitsedes. Mõtleb hetke ja märgib, et selle lavastusega on juhtunud väga palju sellist, mida ta tajub elukooli õppetükina.

“Meeletult kihvt materjal, huvitav tööprotsess: trupis hästi erinevad inimesed, kellega olen vähem koostööd teinud, tohutult toetav tagala,” nimetab ta. “Muidugi oli eriarvamusi, aga tundsin tegemise käigus, kuidas sulasime tervikuks, olime nagu üks mees ühe asja eest väljas. Oleks olnud väga hea minna selle tunde pealt edasi läbimängudele...” Ja publiku ette.

Lavastuseni viis Eili Neuhausi sõnul teda kokkusattumuste ahel. Sellesse kuulub nii teatri lavataguse inimese uitmõttena antud soovitus seda soome lugu lavastada, kui ka ootamatult tekkinud koht teatri repertuaariplaanis.

“Võtsin raamatukogust Tuomas Kyrö “Kõike head, toriseja”. Kui olin läbi lugenud, sain aru, et see, mis on loos pealispinna all, läheb mulle korda küll ja võiks minna korda inimestele, kes teatris käivad,” meenutab Neuhaus. “Mõtlen alati ikka selle peale, mis ühiskonnas toimub. Küll on kahju, et me seda praegu mängida ei saa. Praeguse paanika, teadmatuse ja ebakindluse foonil võiks selline parasjagu irooniline ja dramaatiline elule vaatav lugu inimesi natuke lohutada. Aga ju ta siis lohutab hiljem.”

Eili Neuhausi sõnul räägib “Kõike head, vana toriseja” tavalisest inimesest, kes käitub ebatavaliselt. “See on puhtalt ühe pere lugu, intiimne perekonnalugu. See on nagu mikromaailm,” ütleb Eili Neuhaus. Ta kiidab Urmas Lennukit, kes on romaanist kirjutanud suurepärase teatriteksti. “Seal on läbivalt sees, kuidas leida tähtede järgi suund elus. Nagu vanasti, looduse järgi. Minu jaoks need inimesed, kellest lugu räägib, ongi nagu väikesed tähekesed, mis muutuvad seda suuremaks, mida lähemale lähed.”

Lugu vanast torisejast on Urmas Lennukil “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” ja “Kui seda metsa ees ei oleks” järel kolmas just Eili Neuhausi jaoks dramatiseeritud teatritekst.

“Me loeme ja näeme alusmaterjali väga erinevalt, aga kokku ta kirjutab täpselt selle, mida koos tunneme. Ma ei tea, kuidas see võimalik on. Ta lihtsalt tajub, mis on see miski, mis on tähtsam kui lugu ise, ja oskab selle dramatiseeringusse kirja panna,” jutustab lavastaja vaimustunult. “Väike maailm on järsku suureks kirjutatud. See mulle nii kohutavalt meeldib.”

Kui Eili Neuhaus nägi toriseja lugu esialgu Tarvo Sõmeri monotükina, pakkus Urmas Lennuk, et kirjutab teised liinid ka lahti. “Annan Urmasele alati täieliku vabaduse,” rõhutab Neuhaus.

Valmis lugu neljale näitlejale, kus koos Tarvo Sõmeriga mängivad Liisa Aibel, Tiina Mälberg ja Elar Vahter. “Oleme teinud tublisti tööd, täie raua ja südamega,” ütleb lavastaja. Lavastuse üheks väikeseks imeks peab Neuhaus koostööd muusiku ja helilooja Hando Põldmäega. “Tema loominguline toetus pole piirdunud ainult muusikalise kujundamisega, vaid ta on lähenenud sellele sügavuti ja tunnetuslikult,” märgib lavastaja. Ta lisab, et Urmas Lennuki kirjutatud lugu lükkab ümber nii romaani lugenute eelarvamused kui ka filmi näinute ettekujutuse Tuomas Kyrö teosest.

Eili Neuhaus poetab, et kui peategelasele naha vahele pugeda, leiab sealt tohutult elujaatust ja elamise tarkust ning lõppkokkuvõttes on “Kõike head, vana toriseja” toriseja ja tema abikaasa armastuslugu. “Nagu toriseja räägib, peab selles mikromaailmas aru saama, et me kõik sõltume üksteisest. Vahel tunneme, et oleme üksinda või oleme kõige tähtsamad, aga kui sammukese teise poole astume, saame aru, et alles siis oleme tähtsad. Üksinda oma maailmas ei saa keegi hakkama. Kui mingi sündmus vallandab juhtumiste ahela, on hea, kui lõpuks jõutakse üksteisele lähemale. Leppimine ja kannatlikkus on teinekord paremad kui rahmimine ja hukkamõist,” räägib ta.

Lavastaja tõdeb, et esietenduse lükkumine kuhugi teadmatusse – oletatavalt maikuusse – oli trupi jaoks üdini ehmatav, sest valminud lugu kibeleti publikuga jagama, oodati põnevusega vaatajate reaktsioone ja tagasisidet.

Eili Neuhaus lausub, et oli hommikul, kui esietenduse ärajäämise otsus tuli, täiesti kindel, et lavastust tuleb läbi mängides kogu aeg elus hoida, aga pärast läbimängu, kus oli näha, kui muserdatud on näitlejad sellest, mis ümberringi toimub, otsustas ta, et tehakse nädala jagu proove, siis tõmmatakse stepsel välja ja pannakse lugu sahtlisse.

“Murelikkus ja paanika, mis pragu valitsevad, lõhuksid selle tüki südamlikkuse. Nagu meie tüki tegelane ütleb: rahuneda peab oskama,” lausub Eili Neuhaus. “Kui tuleb õige aeg, anname siraka ja võtame ennast jälle kokku. Lugu ei kao kuklast mitte kuhugi. Lasen asjadel minna. Nagu on olnud kogu selle looga.”

Teater

Tuomas Kyrö “Kõike head, vana toriseja” (“Ilosia aikoja, Mielensäpahoittaja”

Lavastaja Eili Neuhaus

Kunstnik Reili Evart

Valgus Märt Sell

Muusikaline kujundaja Hando Põldmäe

Tõlkija Kadri Jaanits

Dramatiseerija Urmas Lennuk

Osades Liisa Aibel, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Elar Vahter

Esietendub kunagi kevadel.

"Kõike head, vana toriseja" lavastaja Eili Neuhaus on leppinud, et elul on selle looga omad plaanid.

FOTO: Ain Liiva

Raamat

Tuomas Kyrö romaan "Kõike head, toriseja" on muhe lugemine igas eas raamatusõbrale.

FOTO: Apollo

Kuna Eili Neuhausi lavastuse esietenduseni läheb veel aega, tasub seniks kätte võtta Tuomas Kyrö romaan “Kõike head, toriseja”, mis ilmus eesti keeles aastal 2017. Teose tutvustuses on kirjas, et see räägib padusoomlaslikest põhiväärtustest, elust, surmast ja paneelmajade ehitamisest. Vana mees heidab torisemise käigus pilgu tagasi minevikku, asjade algusesse, sünnile ja lapsepõlve. “Selliseid Toriseja moodi torisejaid on ilmselt igaühel oma lähikonnast võtta. Minul küll on. Küllap tunneme mõnikord ka ennast torisejana, sest uusi asju lisandub nii palju ja inimene on ju loomult laisk, kes lihtsalt ei pea mõistlikuks kõige selle uuega kaasa minna või lihtsalt ei pea vajalikuks kogu aeg kõike muuta. Ning veel see tunne, et ega teised ikka midagi ei oska, mina oskan ja tean paremini,” kirjutab raamatublogis Loetu Kaja.

Lavastaja Eili Neuhausi sõnul ei riku romaani lugemine kuidagi tulevast teatrielamust, pigem pakub mõtteid tekitavat võrdlusmaterjali. “Urmas Lennuki kirjutatud lugu lükkab ümber nii romaani lugenute eelarvamused kui ka filmi näinute ettekujutuse Tuomas Kyrö teosest,” lausub Neuhaus.

Tagasi üles
Back