Rainer Vassiljev: kõik arenes kiiresti

Võrkpallitreener Rainer Vassiljevil ja tema perel läks hästi, sest ehkki ta liikleb üsna tihti autoga, oli ta lõppenud hooajal Poola siirdudes olnud ettenägelik ja valinud rataste asemel tiivad ehk lennutranspordi. Foto: Mihkel Maripuu

Maailma parimas võrkpalliriigis Poolas oma treenerikarjääri teise järjestikuse hooaja lõpetanud Rainer Vassiljev tuli välismaalt perega tagasi plaanitust veidi varem. Põhjuseks ikka seesama kurikuulus koroonaviirus.

Üle ilma leviva pahategija kombitsate eest aitas 36-aastasel rakverlasest juhendajal, tema elukaaslasel ja pisipojal kiirelt pääseda senine tööandja, võrkpalliklubi Lubini Cuprum, kellele nad on igakülgse toetuse ning asjaliku tegutsemise eest südamest tänulikud.

Jälgisite kindlasti uudiseid ja sündmuste arengut. Kas otsus läinud nädalalõpul naasta sündis kiirelt?

Ega seal väga midagi jokutada ei olnud jah. Klubist üks inimene andis kohe sõnumiga märku, kui [uudis piiride võimalikust sulgemisest] Poola uudistesse jõudis. Järgmisena tegin kohe kõne klubi presidendile, kellelt uurisin tema arvamust, et kui mul on võimalus minna, siis kas võin minna. Ta ütles, et kui on võimalik, siis anna tuld!

Võtsin lennufirmade piletimüügi infotabeli lahti ja sealt oligi näha, et laupäevaks lende näitas, aga pühapäevast alates oli kõigil juures märge unvailable (inglise k pole saadaval – toim.) ning polnud mingisugust uut aega toodud, millal lend läheb.

Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et esialgu [piiride sulgemine] kuulutati kümneks päevaks Poolas välja. Praegu on asi fikseeritud kümneks päevaks ja seejärel vaadatakse see otsus uuesti üle.

Kas saite koduteekonnal tublisti vintsutada?

Selles mõttes ei saanud. Peatreener [Marcelo Fronckowiak] aitas ära tuua, saime temaga Lubinist tunniajase autosõidu kaugusele Wrocławi, kus oli väike lennujaam. Seal oli hästi rahulik. Edasi läksime lennukiga Varssavisse ja siis juba Tallinnasse. Valisin reisi, millel oli Varssavis väike ooteaeg: üks reis sai läbi, pool tunnikest ootamist ning seejärel oli juba uus pardaleminek.

Valisite reisimiseks lennuki. Samal ajal oli ühekandimees ja koondisekaaslane Robert Viiber välismaal isikliku autoga, millega tuli koju Tšehhist.

Nojah, ega see nii lihtne ei ole. Üks asi on, et lennukid ei pruugi lennata, aga teine see, et ühelt piirilt võid läbi pääseda, aga järgmine võib-olla ei lase. Kuigi temaga suhtlesin ja tean, et jõudis ka laupäeva hommikul kell viis Tartusse. Ta pääses Tšehhist tulema, tegi Leedu piiri ääres Suwałkis ööbimiseks peatuse ja siis tuli edasi. Ta pääses suhteliselt napilt, sest Läti piir läks ka mingil hetkel lukku. Arvan, et pool päeva hiljem vast poleks nii hõlpsalt enam jõudnud.

Võib öelda, et võrkpallimehed on ettenägelikud.

Mis siin ikka. Kõige suurema tänu pean ütlema klubile. Kuigi ametlikku otsust võrkpalliliiga selle hooaja lõpetamise kohta veel polnud tulnud, lasid nad mind minema. Sinnamaani oli ainult uudis, et mängud liigas on peatatud. See kõik oli ainult päevade küsimus.

Kuidas lepingu ja viimase töötasu asjad õnnestus korda saada?

Mingit sellist juttu ei olnud, et peaksin muretsema. Klubi president andis nõnda mõista. Nii või naa meil ei olnud enam palju hooaja lõpuni jäänud. Maksimaalselt oleksime mänginud viimase mängu 3. aprillil.

Kas Tallinna lennujaamas pidite samuti mingisuguse kadalipu läbima?

Ankeet tuli täita: panime kirja, kust me tulime. Kerge ajakulu, aga selles mõttes oli hästi korraldatud, et läks päris sujuvalt.

Nüüd ootab ees kaks nädalat kodurežiimi, peate püsima karantiinis.

Praegu on niikuinii selline aeg, kus kõik väljas käimised tuleb viia miinimumini. Ükskõik, kus olla või kustkohast tulla. See pole aeg, kus ringi kalpsata. Üritame mõistusega võtta. Poeskäimised peab saama kuidagi ära toimetada.

Kõige suurema tänu pean ütlema klubile.

Rainer Vassiljev võrkpallitreener

Kas vanaisa Peep Vassiljev aitab?

Vanaisa ja ka vanaemaga on hetkel lugu vastupidine: kuna nad on ise riskigrupis, tuleb nendega otsekontakte vältida ja vaadata, kuidas neid hoopis aidata saab. See on aeg, mis meil kõigil tuleb üle elada ja asju mõistusega võtta.

Millisena tundusid viimased päevad Poolas kohalikke uudiseid jälgides?

Lubinis ei olnud sellel hetkel ühtegi viirusega nakatunut avastatud. See on suur linn küll, aga Poola mõistes jälle pisike. Samamoodi nagu mujal seal iga päevaga olukord muutus. Mängisime viimase liigamängu esmaspäeval (9. märtsil – toim.) ja vahetult enne mängu algust teatas Poola peaminister, et kõik üritused lähevad nii-öelda publikuvabaks.

Kolmapäeval mängiti võrkpalli Meistrite liiga mäng veel publikuta ära ja seejärel tuli juba teade, et nädalavahetusel toimuma pidanud Poola karikavõistluste finaalturniir jääb üldse ära. Asi muutus iga päevaga ja liikus samm-sammult sinnani, et reede õhtul tuli info kõikide hilisemate lendude ärajäämise kohta.

Poola riik on arvestades viirusekandjate avastamise hulka astunud ikka väga radikaalseid samme, sulgedes kohe piirid, mis oli väga konkreetne lahendus. Sellel hetkel, kui me seal viibisime, oli Poolas avastatud minu teada umbes sama palju viirusekandjaid kui Eestis. Samas on rahvaarv ühes üle neljakümne miljoni ja teises üle miljoni.

Mis sai Lubini Cuprumi brasiillasest peatreenerist ja välismängijatest?

Klubi president andis kõikidele leegionäridele siis, kui meie sõitsime juba lennujaama, loa, et kui nad leiavad mingi lahenduse, siis mingu. Kõik said hakata otsima, aga seal tekkisid jälle omad probleemid, sest Poola lennujaamadest ükski lend enam ei läinud.

Järgmine suur lennujaam on Berliinis, aga selle puhul oli samuti küsimus, kuidas sinna saab ja kes viib. Kui sind viib lennujaama välismaalane, siis teda ei lasta hiljem enam Poolasse sisse, ning kui viib poolakas, siis peab see olema järgmised kaks nädalat sundkarantiinis. Igal juhul on lugu igasuguste kitsenduste tõttu keeruline.

Oleme ausad, ma ei kujuta ette, millal sealt liikuma oleksime saanud, kui praegu poleks saanud. Olukord oli suhteliselt ulmeline.

Seda poleks vist keegi meist osanud väga ette kujutada, et asjad niimoodi arenevad. Itaalia tundus kauge, Hiinast rääkimata.

Alates esmaspäevast, mil publik oli võrkpallisaalis, kuni pühapäeva keskööni, kui inimestel ei lubatud enam lennata, arenes tõesti kõik kiiresti.

Millega nüüd oma päevi karantiinis sisustate?

Nüüd ongi paras aeg võtta käsile asjad, milleks varem aega polnud. Saab rohkem kirjandust lugeda ja hakata tööasju analüüsima, millega olen tavapäraselt tegelenud puhkuse ajal. Tuleb samuti kodus toimetada.

Kui Poolast lahkusime, oli ilm sama ilus, kui Eestisse saabusime, seal ainult natuke soojem. Palju oli seal näha inimesi, kes tõid tekid-padjad rõdudele ja tegid suurpuhastust. Samas on nüüd aega suhelda ja uurida, kuidas inimestel läheb. Arvan, et see on kõikidel praegu päris oluline ja populaarne tegevus.

Mida toob tulevik teile võrkpallialaselt?

Mul oli leping hooaja lõpuni. Peatreener teadis, sest ütlesin talle juba jaanuaris, et minu prioriteet on leida kuskil tööd peatreenerina. Mõni nädal tagasi rääkisin samad jutud ka klubi presidendiga. Mõlemad mõistsid ja said aru. Küsimus polnud selles, et poleks soovinud seal jätkata, vaid ikkagi selles, et leida endale väljakutse peatreenerina.

Minu jaoks olid need kaks aastat Poola liigas kindlasti väga huvitavad. Väga hullumeelne oli just viimane aasta, arvestades tabeliseisu. Selge vahe oli ülejäänud meeskondadel sees nelja esimesega, aga samas viimane võis võita viiendat ning isegi meistrivõistluste lõpuosas tuli esineliku võistkondadel tabeli alumise otsa omade vastu kaotusi sisse.