Perenõustajad: säilitage eriolukorras rutiin, see tekitab turvatunnet

Perenõustajad Velli Ehasalu (paremal) ja Annely Kaasik ütlevad, et suhteid aitab tugevdada see, kui saame oma enesetundest pereliikmetega ausalt rääkida ja suudame üksteist kannatlikult ära kuulata. Foto: Vladislav Musakko

Rakveres tegutseva MTÜ Famigo Nõustamine ja Koolitus perenõustajad ning koolitajad Velli Ehasalu ja Annely Kaasik ütlevad, et praegu tuleks ennekõike teadvustada: olukord on paratamatu ja ajutine ning ärritumist võibki esineda rohkem kui tavaliselt. Aga kõik on lahendatav.

Paljud meist on kurtnud, et elu on nii kiire, aega napib hobidega tegelemiseks ja perega koos olemiseks. Nüüd on koroonapuhang justkui tõmmanud meile pidurit ning paljud on vabatahtlikult või olude sunnil koju tõmbunud. Kuid ka see tekitab pingeid. Kuidas enese ja pereliikmetega uutes oludes toime tulla, sellest räägivad perenõustajad ning koolitajad Velli Ehasalu ja Annely Kaasik.

Harjumuspärase kontoritöö juurest eriolukorrast tingituna kodukontorisse ümberkolimine võib olla õnn ja õnnetus. Võib juhtuda kergesti nii, et teedki kogu aeg ninapidi arvutis tööd. Lastega peres osutub see aga tohutuks katsumuseks, sest on vaja juhendada vanemaid lapsi e-koolis toimetamisel, nooremaid kantseldada, perele süüa vaaritada ja selle kõige kõrvalt veel tööasjad ka ära teha. Kuidas leida tasakaal kõige selle keskel?

Velli: Kodukontori puhul on tõesti kahesugust probleemi: kaob ära töö- ja puhkeaja piir või pole võimalik teiste pereliikmete segamise tõttu tööle keskenduda. Esimesel puhul aitab, kui seada kodus sisse konkreetne nurk, kus inimene tegelebki tööga, ja see ei tohiks olla muidu puhkamiseks väljakujunenud paik, nt lemmikkoht diivaninurgas raamatuga või magamistuba. Samuti aitab ajalise piiri kehtestamine, et töötan näiteks selle kellani või teen ära need kaks tööülesannet.

Kui on kodus teisigi pereliikmeid, aitab päevaplaan, kus on kirjas, kes millal ja mida teeb. Ka peaks seal olema puhkamiseks meeldivad tegevused kokku lepitud. See aitab lapsi motiveerida, kui nad teavad ette, mida toredat on neil oodata, kui õel-vennal on koolitöö tehtud ja vanematel kohustused täidetud. Päris väikeste laste hoidmist tuleks pereliikmetel jagada: üks hoiab last, teised saavad tööd teha. Tasakaalu aitab leida, kui võimaldada jõudumööda üksteisele ka privaatsust ja omaette olemise aega – eriti oluline on seda arvestada väiksemal elamispinnal.

Kuidas lastele selgitada olukorda, milles praegu elame?

Annely: Kui täiskasvanud ise on ärevuses, peegeldavad seda ka lapsed. Enne kui lapsele selgitada olukorda, on see vaja endale rahulikult selgeks teha. Lapsele saab olukorda lihtsalt ja tõeselt selgitada, mis ja miks praegu toimub, et tema hirmud maha võtta. Kuulata last, millised küsimused tal endal selle olukorra kohta on, ja selle põhjal anda lapsele selgitusi ja julgustada teda, anda mõista, et olete tema jaoks olemas. Kindlasti rääkida, mida laps saab ise teha, et ennast hoida – pesta käsi seebiga ja olla kodus.

Kuidas üldse lastega sel piiratud võimaluste ajal toime tulla? Mida teha, kui ikka teismelised kipuvad kangesti välja minema ja kambakesi kokku saama ning kui väiksemad hädaldavad igavuse üle?

Annely: Vanematel on siin suur vastutus selgitada lastele, miks on praegu vaja olla kuulekas ja kinni pidada riigis antud juhtnööridest ning püsida kodus. Kui väiksemad saavad vanematega koos kodus olla ja vanematel on natukenegi aega ja jaksu nendega päeva jooksul midagi uut ja põnevat teha, siis on nad kindlasti rõõmsad selle üle. Kuulsin, kuidas tuttava lapsed olid väga rõõmsad, kui said kogu perega õhtul koos lauamänge mängida, ja tegid plaane, et minna virtuaalselt neti teel muuseumisse. Võimalusi on palju ja see aitab ka vanematel muremõtetest eemal olla.

Muidugi on teismelistele tähtis oma sõpruskond, aga kui kuulata rahulikult nende mured ära ja mõista neid, saame ka välja tuua oma põhjendused, miks on praegu parem kogunemistest hoiduda. Arvan, et teismelised hindavad seda, kui nad saavad vanematega oma mõtteid rahulikult arutada. Parim, mida praeguses olukorras saame teha, on olla olemas oma kallite jaoks.

Infot tuleb meeletult palju ja igast kanalist. Ja see teeb ärevaks. Kuidas filtreerida infot?

Velli: Esimene küsimus info puhul peaks olema, kas ma seda üldse vajan või istun harjumusest ja ärevusest ekraani taga ning kütan ennast üles. Teiseks võiks endalt küsida, kuidas see info mind aitab. Me elame ka ilma koroonata infoajastul, kus on palju ja vastuolulist teavet, mida peame kogu aeg filtreerima ja kriitiliselt hindama. Mõistlik oleks ka info koha pealt dieeti pidada ning usaldada ennekõike vastava valdkonna spetsialiste ja ametlikke kanaleid.

Kuidas hoida nii enda kui ka laste ekraaniaeg mõistlikes piirides?

Velli: Inimesed kipuvad ekraani taha üksindusest ja ärevusest: kui ei osata suhelda või soovitakse pidevat välist infot, kuhu oma tähelepanu iseendalt ära juhtida. Vabatahtlik ekraaniaeg võiks olla osa preemiast, kui olen (kooli)tööd ära teinud.

Samas ei tasu ekraani ka ülemäära karta, vanemad saavad nooremaid lapsi suunata ekraani taga ka kasuliku tegevuse juurde, näiteks huvitavaid ülesandeid lahendama või midagi uut õppima. Ühise tegevuse korraldamine kodus aitab pereliikmetel vahetult suhelda. Raamatupoodides on lisaks lauamängudele väga palju mitmesuguseid vestluskaarte, mida võib vajaduse korral appi võtta, et teha kodus üks tore snäkkide ja jutustamise õhtu.

Parim, mida praeguses olukorras saame teha, on olla olemas oma kallite jaoks.

Annely Kaasik

perenõustaja

Kui inimesed on sunnitud koduseinte vahele jääma ja korraga on käes palju vaba aega – see võib samuti stressi tekitada, eriti kui kontaktid on piiratud. Mida teadlikult vältida, mida soodustada?

Annely: Oluline, mida endale ja teistele teha saame, on hoiduda negatiivsusest, seda tuleb uksest ja aknast ja see on nii nakkav ja hirmutav. Usun, et kõik annavad parima, et olukord mööduks võimalikult hästi. Hea on, kui suudame mõelda positiivselt, näha head ja julgustada teisi enda ümber. See, kuidas me seda vaba aega ära kasutame, sõltub meist endist: kas loeme hirmutavaid sõnumeid ja anname neid edasi või püüame leida päeva jooksul tegevust, mis meid rahustab, teisi toetab. Nii et säilitage rahu!

Kui oled nakatunu või potentsiaalne nakatunu, siis kuidas tulla toime kõrvalseisjate näpuga näitamisega?

Velli: Näpuga näitamine on alati näitaja probleem ja samal ajal näitavad kolm näppu tema enda poole. Ma usun, et nii globaalse teema puhul nagu koroona ei ole enamasti pahatahtlikku norimist, pigem on küsimus meie tundlikkuses ja reageerimises. Eestlasele on ka omane rasketel teemadel nalja teha – see aitab meil pingega paremini toime tulla.

Kui äkitselt ollakse olukorras, et terve pere ongi ööpäev läbi koos, keegi ei käi kodust vahepeal tööl ega koolis, siis võib see olla pingeallikaks ja hakatakse üksteisele närvidele käima, eriti kui elatakse näiteks korteris ja igaühel privaatset ruumi ei ole. Kuidas toime tulla?

Annely: Palju on räägitud, et ei ole aega koos olemiseks, elu on nii kiire, nüüd justkui tõmmati pidurit, kõik on ninapidi koos – ja nüüd on sellega palju pingeid. Kuid me tuleme toime. Hea, kui suudetakse säilitada rutiin, sellised igapäevased tegevused, mida alati on tehtud, et need toimuksid edasi. Hommikused toimingud, söömine, lastel õppimine, mängimine, õigel ajal magamaminek. Rutiin tekitab inimeses turvatunnet, nii lastes kui ka täiskasvanutes. Muidugi on see praegusel ajal suur väljakutse, kui kõik on nii pingeline, täis teadmatust, aga kui hoida ennast ja teisi tegevuses, siis on kergem toime tulla. Nüüd, kus lapsed on päev läbi kodus, saab ka lapsi kaasata tegevusse, et nad tunneksid ennast vajalikuna.

Mida teha karantiini ajal, et pere oleks tugevam ka pärast karantiini?

Velli: Ennekõike tuleks aru saada, et see olukord on paratamatu, ajutine ja võibki tekkida rohkem ärritumist kui tavaliselt. Lisaks muudatustele töökorralduses on inimesed kodus ninapidi koos või sunnitud pereliikmetest eemal karantiinis viibima – mõlemad on harjumatud olukorrad ja põhjustavad rohkem pingeid, kahjuks ka konflikte.

Suhteid aitab tugevdada, kui saame oma enesetundest pereliikmetega ausalt rääkida ja suudame üksteist kannatlikult ära kuulata. Samuti töötab heade suhete kasuks, kui meil on pärast toredaid mälestusi, kuidas me karantiini enda jaoks lahendasime ja millist vahvat ühistegevust välja mõtlesime.

See, kuidas me seda vaba aega ära kasutame, sõltub meist endist: kas loeme hirmutavaid sõnumeid ja anname neid edasi või püüame leida päeva jooksul tegevust, mis meid rahustab, teisi toetab.

Annely Kaasik, perenõustaja

Paljud töötavad nii-öelda eesliinil, kõik, kes oma töös inimestega kokku puutuvad. Hirm nakatuda on sel puhul loomulik, isegi kui teha kõik endast olenev. Milline suhtumine neid inimesi aitaks? Kuidas teised oma suhtumisega saaksid neid toetada?

Annely: Siin saame kõik olla mõistvad ja heatahtlikud, olla ise tähelepanelikud, ning tänusõnad muudavad kindlasti ka nende inimeste päeva rõõmsamaks. Olen kuulnud, et hirm nakatumise ees ei ole neil nii suur kui hirm nakatumise tõttu töölt koju jäämise ees.

Riskigrupp on just eakad inimesed – kuidas eakas peaks tõrjuma üksindust, kui ei tohi isegi poodi ega raamatukokku minna ega lapselapsi enda juurde võtta?

Annely: Eakatel soovitan helistada ja Skype’i teel vestelda sugulaste ja sõpradega, et mitte üksi olla. Uudised võivad praegu tekitada liigset stressi, nende lugemist ja vaatamist võiks piirata, et vähem ennast ärritada. Hoida oma mõtted positiivsetel teemadel, sellega hoiame end tervemana.

On hea, kui vanainimesele pakub keegi abi, aga kuidas teha vahet, kas abistada soovija on siiras või saripetturi Liis Haaveli sugune?

Velli: Aus abistaja arvestab abivajaja soove, ei pressi oma abi peale ega taha selle eest midagi vastu saada. Meil endal on võimalik väga palju ära teha, et meie eakad vanemad ei satuks pettuse ohvriks – tuleb nendega suhelda ja nende vastu huvi tunda. Me kõik tahame teada, et oleme olulised. Kui saame selle teadmise oma lähedastelt, siis pole tarvidust suhtlemisvajadust rahuldada võõraste lahkete “abistajatega” vesteldes.

Samuti tuleks eakale öelda, et kui keegi talle oma abi pakub, siis ärgu lubagu midagi ja andku sellest omastele teada – koos saab otsustada, kas see abi on õige ja vajalik. Sageli me ka ei märka oma igapäevase möllu keskel eaka vaimse tervise järkjärgulist nõrgenemist.

Jätame õigel ajal abi ja hoolduse korraldamata – see on nende jaoks suur risk saada petturite poolt ära kasutatud. Ennekõike aitab üleliigseid abistajaid vältida see, kui pakume oma lähedastele ise suhtlemist ja tuge.