Repliik: küllusest kasinusse

Inna Grünfeldt

FOTO: Meelis Meilbaum

Heaga harjub kiiresti. Võimalust minna teatrisse, kinno, kontserdile, raamatukokku oleme võtnud kui vääramatut ja pöördumatut inimõigust. Ehk isegi liiga enesestmõistetavalt: tormates ühelt ahvatlevalt ettevõtmiselt teisele, võtmata aega süveneda, kurtes, et kõike on nii palju ja ei jõua igale poole, kuhu tahaks.

Nüüd on pausikoht. Viirus. Vaikus. Karantiin. Kodukontor. E-õpe. Asjalikud (töö)jutud aetakse Skype’i, meili või veebi vahendusel. Enne koduseinte vahelt lahkumist kaalume, kas välja minemine on ikka vajalik. Peseme väga hoolikalt käsi ja kordame endale, et liigsest muretsemisest pole kasu, aga liigne uljus võib kätte maksta.

Kultuuriga on lugu kasin. Ei teatrietendusi, kino, kontserte, isegi mitte raamatukogu. Ehmatav ja harjumatu vaikus. Ent mitte kauaks. Kultuur ei hääbu ega kuhtu, ta leiab ikka praokese. On veebikontserdid, tasuta filmiriiulid, muuseumide virtuaaltuurid. On rohkem hetki looduses ja kallite inimestega. Ja aega olla nende eest tänulik.

Tagasi üles