Hobune lohistas purjus meest kaks kilomeetrit

Hobune oli omal ajal transpordi- ja talutöödes asendamatu ning tema eest tuli ka hästi hoolt kanda. Foto: J. Ja P. Parikas/Eesti vabaõhumuuseum

Üheksakümmend aastat tagasi, 1930. aasta märtsis, oli Eestis kõige põletavamaks kõneaineks eos maha surutud kommunistide mässukatse, millest tänapäeval suurt midagi ei mäletata, Rakveres aga käis tõsine tants ja trall Kolmainu koguduses, mis päädis koguduse lõhenemisega 1931. aastal.

Epideemiad ja haigused 90 aasta eest inimesi tavalisest rohkem ei vaevanud. Küll jäi aga 1930. aasta märtsi keskpaiga Virumaa Teatajates silma mitu hobustega seotud lugu, kus ühes ka tõbedest ja ravimisest juttu.

Nimelt hoidis Kalvi valla põllumeeste meeli pikemat aega ärevil isehakanud loomaarsti B. arstimisviis ja selle tagajärjed, mis olid selgeks tõenduseks, et ka loomade arstimine ikkagi ametioskust nõuab. 1929. aasta sügisel sõitis Kalvi valla kodanik Klaumann laadalt napsuse peaga koju ja sattus Kunda raudteeülesõidukohal rongi ette. Mees pääses küll eluga, kuid hobuse vasak esijalg sai raskelt vigastada. Mees katsus esmalt ise haava ravida, kutsudes isegi naabreid “haava niisutajateks”, kuid haav ei paranenud ja viimaks rutati loomaarsti poole.

Teel tuli aga keegi endine loomavelsker või sanitar B. Klaumanni naisele (mees ise viibis põrutuse tagajärjel haigevoodis) vastu ja lubas hobuse terveks ravida. Nii algaski kolm kuud kestnud tohterdamine. Klaumann tegi selle aja jooksul isehakanud loomaarstile 32 visiiti, makstes iga kord krooni visiidi eest, lisaks veel kulud rohtudele.

Nähes, et haav ei parane, vaid ikka halvemaks muutub, soovitas B. lõpuks hobuse maha lasta. Omanikul oli aga heast loomast kahju ja ta otsustas Pada loomaarsti Kahro poole pöörduda. Selgus, et haava oli valesti ravitud: mädapesa haava põhjas polnud kõrvaldatud ja haava oli ainult kreoliiniga pestud ning siis pealiskaudselt tamponeeritud, mistõttu liigliha kasvas ja lihaste liikumist takistas.

Loomaarst Kahro kõrvaldas liigliha ja mädapesa. Hobune viibis kliinikus ainult viis päeva, misjärel omanik ta sealt paranenult ära viis. Kogu arstimine läks maksma kõigest 13 krooni.

“Nüüd on hobuseomaniku meelehärm piirita. Ta kavatseb isehakanud loomaarsti vastutusele võtta ja kõik arstimiskulud temalt tagasi nõuda. Kuuldavasti olevatki B. osa arstimisraha tagasi pakkunud, kui aga ainult suurematest sekeldustest pääseks,” kirjutas 1930. aasta 15. märtsi Virumaa Teataja.

Samal lehes on juttu ka sellest, et Rakvere Loomakaitse Seltsil tuli loomade piinajatega ägedat võitlust pidada. “Seltsil tuleb tihti teha isikutele, kes oma loomadega piinavalt ümber käivad, hoiatusi ja kui need ei aita, siis kasutada ka politsei kaasabi, sest sagedastigi püüab mõni nagu kiuste seltsi palveid mitte tähele panna,” kirjutas ajaleht.

Vinni mõis oli üks neist, kes loomakaitsjate jutule tähelepanu ei pööranud. “Kui talvel vähese lumega hobustele suured koormad peale pandi ja hobune viletsate ja ebakohaste riistadega vedades end veristas, siis juhtis selts selle peale Vinni mõisa valitsuse tähelepanu kirjalikult ja ajakirjanduse kaudu ning palus, et sarnaseid asju ei lubataks. Kuid selle peale tähelpanu ei pöördud ja hiljem võis näha linnas jälle Vinni mõisa loomi veristatud kaelade ja liiga suurte koormatega,” kirjutas Virumaa Teataja.

13. märtsil saadeti Vinni mõisast Rakverre viljakoorem. Koorma ette oli rakendatud valge hobune, kellel rangid kaela olid veriseks hõõrunud. Üks loomakaitse seltsi liige mähkis rangide ümber riide, kuid seegi nõretas peagi verest.

Hobune pidi linnast teise koormaga tagasi minema, kuid loomakaitse selts astus vahele ja kutsus kohale loomatohtri, kes teatas, et enne kaela paranemist hobune tööd teha ei tohi, ning tagasi pidi töömees sõitma tühjalt.

Vinni mõis oli üks neist, kes loomakaitsjate jutule tähelepanu ei pööranud.

“Nagu asjaomased isikud kohapeal seletada teavad, ei tehtavat Vinni mõisas mingit vahet hobuseriistade parajuse suhtes, vaid tarvitatavat seda, mis kätte juhtub. Kui aga töömees, kellele looma piin rohkem mõjub kui mõisa “sakstele”, sakste tähelpanu sellele julgeb juhtida, siis saab ta sõimu osaliseks ja võib kergesti koha kaotusega rehkendada. Ka pidavat mõisas hobused üldse väga armetus seisukorras olema,” vahendas ajaleht.

13. märtsil juhtunu kohta koostati aga protokoll ning mõisavalitsusel tuli rahukohtuniku ees loomade piinamise eest vastust anda.

Järgmises, 18. märtsi lehenumbris on aga märksa traagilisem hobusega seotud lugu. Äntu lähedalt leiti Võivere mees Jaan Dööring meelemärkusetult maanteel vereloigus lamamas. Dööringul olid riided selja pealt puruks rebitud ning nahk ja liha seljast ja küljekontidelt maha nülitud.

Tõenäoliselt oli mees purjuspäi vankrilt kukkunud ja jalgupidi vankri külge kinni jäänud ning hobune oli lohistanud teda mööda maad. Maanteel oli igal juhul umbes kahe kilomeetri pikkune vererada.

Dööring oli käinud Kiltsi lauavabrikusse palke viimas ning pärast raha kätte saamist teinud raudteejaama juures kõrtsis kõvad tropid. Et palgiveovankril kasti polnud, istunud Dööring koduteel tagumisele asspakule, kus oli tasakaalu kaotanud ja selili vankri taha kukkunud. “Sealjuures jäid tal jalad vankri ristpuude või köite taha kinni. Hobune kihutas edasi ja lohistas peremeest järel. Konarline tee rebestas kohe riided ja asus siis keha kallale. Õnneks rullusid riided tagurpidi pea alla. See päästis esialgu mehe elu, muidu oleks tal kindlasti pealuu purunenud,” kirjutas Virumaa Teataja.

Verine ja teadvusetu mees leiti 12. märtsi õhtul ja toimetati lähedal asunud tallu. Kohale kutsutud Väike-Maarja jaoskonnaarst ei saanud hirmsasti purustatud mehega aga midagi peale hakata ning õnnetu saadeti öösel rongiga Tartusse, kus see aga järgmisel päeval paraku suri.