Käegalöömine pole sportlastele omane

Mihkel Uiboleht innustab noori ja nende vanemaid sporditegemist jätkama. Kevad ja soojad ilmad pole samuti enam teab mis kaugel. Foto: Kalev Saar

Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht kinnitab, et alaliit vahetab liikmesklubidega infot, kaardistab olukorda ning valmistab ette võimalikke käike. Seda selleks, et olla kriisi lõppedes valmis ladusalt senist tööd jätkama.

Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uiboleht kinnitab, et alaliit vahetab liikmesklubidega infot, uurib olukorda ning valmistab ette võimalikke käike. Seda selleks, et olla kriisi lõppedes valmis ladusalt senist tööd jätkama.

Uiboleht paneb noortele sportlastele ja nende vanematele südamele, et harjutamist tuleb võimalust mööda jätkata ning tujul ei tohi lubada langeda. Ka EJL-i klubide ja andekate noormängijate toetusmeetmed peavad vett ning stipendiume makstakse neile edasi.

Mis saab juhul, kui eriolukord venib pikemaks ja mured treenerite töötasudega hakkavad klubides võimenduma?

Oleme väga tihedas suhtluses kultuuriministeeriumiga, et anda neile sisendit, mis puudutab olukorda jalgpalliklubide ja ka alaliidu koha pealt. Räägime, millised on raskused, saamata jäänud tulud ja muud sellised asjad, et olla sees võimalikes riigi rakendatavates meetmetes. Samuti anname ministeeriumile ülevaate valdkonna seisust.

Loomulikult oleme klubidega suhelnud ja andnud signaali, et nad toimetaksid edasi ega jätaks oma tegevust kuidagi pooleli. Meil on väga palju noori, kelle puhul tulebki rakendada individuaalseid treeninguid nii palju, kui see on vähegi võimalik. Ühistreeninguid loomulikult mitte.

Peame olema samamoodi valmis selleks, et alates maikuust läheb tavapärane elu edasi. Meelt ei tohi heita, ja see on ka põhjus, miks tuleb jätkata individuaalseid treeninguid. Klubiline tegevus peab jätkuma.

Kui oluline on klubides igapäevatöö jätkamine?

Praegu on noorte, aga ka täiskasvanute huvitegevus tähtsam kui eales varem. Kui istuda päevi ja nädalaid nelja seina vahel, siis see ikkagi nüristab ning selle vastu on vaja kindlat mõtestatud tegevust, et elu ei jääks seisma ning et ei tekiks käegalöömise mentaliteeti.

Mittetulundusühingutel on selles oma oluline roll. Kui ei ole võimalik kokku tulla ühte ruumi, spordisaali või väljakule, tuleb pakkuda seda tegevust kas interneti teel, saata harjutusi teksti vormis, teha videoid ja need saata või üles panna sotsiaalmeediasse ning inspireerida inimesi treenima. Miks mitte samuti korraldada mälumänge, mida saab teha mitmesugustes keskkondades ja kuhu inimesed saavad virtuaalselt kokku tulla. Need variandid tuleb nüüd kõik ära kasutada.

Kõige parem näide e-õppest, mida olen kuulnud, oli see, kui üks lapsevanem nägi koju tulles, et laps oli oma toa korda teinud. Selgus, et kehalise kasvatuse tunnis oli õpetaja andnud õpilastele päevaülesandeks koristada tuba. Nagu öeldakse: kriisi ei tohi kunagi raisku lasta ja tuleb olla kaval. Tekib väga palju loomingulisi lahendusi, kuidas ikkagi edasi toimetada.

Head eeskuju annavad noortele samuti Eesti tippjalgpallurid ja -klubid. Ka Rakvere JK Tarvas tegutseb innukalt.

Kindlasti. Kohas, kus ei puututa massidega kokku, näiteks koduhoovis, on kindlasti võimalik palli vastu seina taguda. Sander Puri pani oma Instagrami loosse mitmesuguseid asju. Samamoodi on teinud Tallinna FC Flora, Paide linnameeskond ja Tartu Tammeka naiskond. Tean, et Tammeka naiskonna liikmed postitasid klubi sotsiaalmeediasse, kuidas igaüks trenni teeb.

Praeguste piirangute raames tuleb võtta maksimum ja olla valmis. Meie valmistume nii selleks, et olla valmis mai alguses tavapärase eluga edasi minema, kui ka selleks, et see juhtub hiljem. Vaatame praegu selle pilguga üle kõik kalendrid ja muu. Loomulikult me praegu ei tea, millal see hetk tuleb, aga kui see juhtub, oleme valmis.

Eesti Jalgpalli Liidul on stipendiaadid, kes saavad igakuist toetust. Nende seas on ka JK Tarvas noori. Kas stipendiumid on endiselt tagatud?

Eesti Jalgpalli Liidul on umbes 120 noort stipendiaati. Nendele stipendiumide maksmine jätkub ja seal mingeid tõrkeid praegu ette näha ei ole. Nad võivad olla selles kindlad. Loomulikult peavad nemadki võimaluste piires individuaalselt edasi treenima, nende igapäevased treeningud toimuvad klubides.

Meie side stipendiaatidega on see, et näeme kord aastas nende arenguvestluse raportit, kust saame aimu, mis seisus mängija parasjagu on.

Kui suur on noortele makstav toetus?

Stipendumi makstakse kolm aastat. Esimesel aastal on see 400, teisel 500 ja kolmandal 600 eurot. Need on netosummad. Lisaks on meil sellel aastal Premium liigas kuuele võistkonnale täiendav palgatoetus. See puudutab klubisid, kes eurosarjas ei mängi. Neile on lisatugi kuue mängija palkadeks netosummana 6000 eurot kuus.

Kõike, mida oleme lubanud ja planeerinud, jätkame. Kindlasti ei tähenda see kuidagi, nagu poleks jalgpallil keerulisi aegu. Kindlasti on, sest kõik toimuv mõjutab eraettevõtlust, kes annab märgataval hulgal tuge meie klubidele. Arusaadav, et eraettevõtjatel on raske aeg ja seetõttu ka kogu spordisektoril.

Loodan, et kõik alates lapsevanematest kuni ettevõtjateni mõistavad, võimaluste piires muidugi, et ka kolmandal sektoril on vaja edasi toimetada. Me kõik tahame olukorra normaliseerudes sporti teha ning ei soovi, et ükski juba aastaid või aastakümneid töötanud spordiklubi peaks pillid kotti panema.

Sellest ei võida mitte keegi. Usun, et omavalitsusedki tulevad võimaluste piires appi. Pingutame ühiselt ja hoiame kokku. Ühiskonna ladus toimimine säilib niimoodi talitades ka peale kriisiaega.