Eakad peavad autolavkat kaubanduskeskusest turvalisemaks

Proua Astral tuleb ostud kauplusautost väljudes üle kontrollida, sest järgmine lavkaring on alles nädala pärast. Foto: Vladislav Musakko

Teisipäeva lõuna paiku ootab Arkna küla kortermajade vahel kauplusautot ehk lavkat umbes kümme inimest, kes on varakult välja tulnud, et sooja päikest nautida ja omavahel vestelda.

Inimesed seisavad paari-kolmeliikmelistes gruppides. Kolmekesi aega parajaks tegevate naiste poolt kostab jutt kahemeetrisest vahemaast, ja tõesti – nad hoiavad omavahel distantsi.

Ann on pensionär ja on käinud viimasel viiel aastal iga nädal lavkat ootamas. “Sealt saab kõik, mis vaja, kätte,” räägib ta. “Pesupulbri isegi. Ja kui kana- või lihasoovi on, siis tellid eelmine nädal ette,” lisab ta ja kiidab lavkajuhti, kes peatustes müüjaks kehastub.

Ann ei käi enam eriti liinibussiga linnas. Vajadusel tellib hoopis takso kohale. “Bussi peale minek on juba omaette ettevõtmine ja pärast nende raskete kottidega tagasi tulemine. Minu eas,” kõneleb naine pead vangutades. Viirusele viidates hindab ta lavkas poodlemist kaubanduskeskusest turvalisemaks. “Astud sealt välja, mõni samm koju ja saad kohe käed puhtaks pesta.”

Mobiilne kauplus jääb tulekuga arvatust hiljemaks, aga Ann teab, et küll ta varsti ikka jõuab. “Eks sellest oleneb ka, kuidas ta ise kauba kätte saab,” jagab naine oma kogemusi.

Teise maja juurest jalutab lähemale Astra. Samuti pensionär. Ta ei ole tavaliselt lavka klient, aga täna on eriolukord. Kapsast tahaks liha kõrvale keeta. Viimane kord linnas käies ei tulnud ta selle peale. “Muidu saan ikka korra nädalas autoga linna poodi,” selgitab ta. Sõidutaja on hea inimene, kes ise ka juba kaheksakümne ligi. “Ega tea, kaua temagi jaksab,” tähendab Astra murelikult.

Koroonaviirusest juttu tehes viitab ta kahele naisele, kes eemal juttu vestavad. Üks käib teise juures hommikuti kohvi joomas, aga praegu on nende rituaalil karantiin peal. Parem karta kui kahetseda. Kui valitsus ütleb, et ei või, siis näitab vanem elanikkond eeskuju.

"Astud sealt välja, mõni samm koju ja saad kohe käed puhtaks pesta."

Ann, kauplusauto kunde Arknalt

Kauplusauto jõuab kohale ja inimesed sammuvad rahulikult lähemale. Keegi ei tungle. Lavkas sees heljub õrn ja ülipopulaarne aroom – värske desinfitseerimisvahendi lõhn. Kaupmees Jaak tõmbab kiirustamata kätte stiilsed mustad kummikindad. Ann saab kätte just seda sorti leiva, mida eelistab. Astra saab kapsa kätte ja leiab, et ka mune võiks juurde osta.

Koduakna taga masina saabumist oodanud nooremad inimesed jõuavad samuti kohale. Kogenud kliendi silm leiab õige riiuli vajaliku karbi, paki või pudeliga. Kõik toimib sujuvalt nagu kellavärk. Lavka peremees toimetab vilunud liigutustega. Otsib samas välja eritellimused ning kasseerib ostude eest tasu.

Kas kauplusautost ostmine on riskantsem kui teised variandid? Lähimasse poodi sõitmiseks tuleb kasutada taksot, ühissõidukit või tuttava autot. Sellega risk vähemalt kahekordistub, sest alles siis jõutakse ostukohta, mida külastab rohkelt rahvast.

Kui kauba toob kätte sugulane või tuttav, on samuti oht, et äsja poest tulnud inimene kannab nakkust kaasas. Mida piiratumates tingimustes ringi liigutakse, seda parem. Kauplusbussi külastavad peamiselt väiksemate asulate vanemaealised elanikud, kes kuuluvad praeguses olukorras riskigruppi.

Veterinaar- ja toiduameti seisukoht on, et kauplusbusse ära ei keelata. Neile laienevad eriolukorras samad nõuded nagu kõigile toitlustusasutustele: tuleb lihtsalt puhastada ja desinfitseerida pindasid.

Maapiirkondades elavatele inimestele on kauplusauto tihti asendamatu.

Lisaks kirevale kaubavalikule saab kauplusautos valida, kas tasuda sularaha või kaardiga. Foto: Vladislav Musakko