Sisukord
Laupäev
Postimees

Pasunamängu ja taktikepiga maailma parandamas

7 min lugemist
Teno Kongi. FOTO: Vladislav Musakko

Sel nädalal, kui koolid ja huvikoolid läksid kogu riigis koroonaviiruse tõttu üle koduõppele, sõitis mitme kooli vaskpillide õpetaja ja Rakvere Linnaorkestri dirigent Teno Kongi oma võrdlemisi uuest kodulinnast Rakverest mõneks ajaks vanematekoju Lehtsesse. Et teha värskes metsaõhus mõnusat füüsilist tööd palke küttepuudeks saagides- lõhkudes, juhendada oma õpilasi ja orkestriliikmeid veebi vahendusel ning tegeleda loominguga.

Teno ei õpeta lastele ainult pillipuhumist ega noodilugemist. Ta oskab näha, et tänaval igavusest lonkivat noorukit päästaks pahandustesse sattumast muusika. Pilliõpe, koos harjutamine, orkestrimäng – need kõik annavad noorele hea pinnase ja toe enese ja maailma avastamiseks.

Pasunamängu mõju selgitab ta hoobilt enda näitel: ta kasvas Lehtses, mis oli sisuliselt küla, geto, nagu ta ise väikese vindiga ütleb. Ta vanem õde mängis rahvakannelt. Millegipärast oli Teno õe peale väga kade ja mängis salaja tema kannelt. Kolmandas-neljandas klassis läks ta suuremat kasvu turske poisina õpetaja juurde ja ütles: tahaks kannelt mängida. See oli poiste seas kõige ebapopulaarsem pill. Ja loomulikult oli õpetaja kohe nõus. Viiendas klassis tekkis Tenol äkki tunne, et tahaks minna muusikakooli ja õppida puhkpilli. Tema esimene valik oli saksofon. Aga võta näpust, kohalikku orkestrisse oli vaja hoopis tromboonimängijat. Üks pasun kõik, mõtles Teno, ja hakkas trombooni õppima. Tuli välja, et see pill sobis talle ideaalselt. Juba teisel pillimänguaastal liitus ta Tapa Linnaorkestriga. Orkestris oli aga seltskond, tunnustus, edu­elamus. Kasvueas väga vajalikud elemendid.

"Kui sõna ja sõna väärtus on ajas muutuvad, siis heli tähendus on hoopis isiklikum ja kannab endas siirast emotsiooni – neid tundeid, mis lähevad noortele väga korda. Ma vaatan neile otsa ja räägin nende kui võrdväärsetega. Nad õpivad eeskuju pealt olema siirad."

Teno Kongi, muusik ja õpetaja

Nüüd, professionaalse muusiku ja õpetajana, mõistab ta puhkpillimängu mõju lapse arengule märksa rohkem. “Esiteks, mõju, mis isadele väga meeldib, on füüsiline. Elukutselisele pasunamängijale on puhkpillimäng tipptasemel treening nagu sportlasel: jälgid toitumist, hingamist ja siselihastele on see jõutreening. Trombooni, mis kaalub üle kahe kilo, käes hoidmine on kehale oluline ja märgatav koormus,” nimetab ta.

Teiseks on side heli tekitamisega teistsugune kui näiteks klaveri või kitarrimängu puhul. “Klaveriklahvile vajutades ei pea heli kõla varem peas looma, on teada, milline hääl mingi klahvi alt tuleb, sellepärast jõuavad alustavad pianistid kiiremini tehniliselt keerukamate palade mängimiseni. Kuid pasunamängu, samuti ka viiulimängu puhul tuleb ette kujutada, mis heli pillist tuleb, ja see arendab loovust. Seda tuleb treenida. See tähendab ajus uute ühenduste tekkimist,” selgitab Teno.

Ja kolmas on seltskondlik pool. Keskkond mõjutab. “Kui sõbrad ja klassikaaslased käivad Rakvere Linnaorkestris, siis tahan seal ka mina käia,” toob Teno näiteks korduvalt kuuldud lause. Vaskpillide õpetajana on ta täheldanud Rakveres praegu laste ja noorte seas pasunahullust. Puhkpilli õppivate noorte hulk on linnas mitmekordistunud.

“Meil on eestvedajaid, kes suudavad kujundada pilti tervikuna. On Rakvere Linnaorkester, mis pakub ägedat koosmänguvõimalust ning uusi tutvusi, ja see motiveerib lapsevanemaid tooma oma lapsi orkestrisse või pillitundi. Pealegi ei ole lapsed sel ajal ula peal,” lisab Teno. “Orkestrimäng on meeskonnaala: kuidas ma kuulan teisi, kuidas suudan mõtestada, milline on minu roll meeskonnas.” Teno teab rääkida, et varem või hiljem hakkavad need, kes pilli mängivad, märkama oma mõtteid, mis mängides tekivad. Võibolla ei osata veel kümneselt sellele suurt tähendust anda, aga kolmekümneselt ollakse tänulik seostele, mis pillimängu kaudu ellu on tulnud.

“Kui väidame, et helid ja helide maailm ei ole praktiline ega päris, siis esimene näide on kõne. Kui võtame heli ära, mis siis saab? Kui vaatame filme, siis on seal soundtrack’id – meie tunde ja meeleolu kujundamiseks kasutatakse kogu aeg eri muusikapalu. Mida põhjalikumalt pilli mängid, seda paremini oskad analüüsida, milline mõju on helidel ja kuidas ise teadlikult muusika abil oma tuju ja tundeid suunata. Kasu on palju!” ütleb Teno.

Mis puutub muusika praktilisse kasusse, siis omal ajal oli isa temalt küsinud: “Poeg, mis tööd sa tegema hakkad?” Teno oli vastanud, et temast saab tromboonimängija. Isa oli kergitanud kulmu ja öelnud, et jah, tean, et sulle meeldib trombooni mängida, aga kuidas sa end ja oma peret elatad?

“Mu vanemad ei pidanud seda võimalikuks, ei uskunud. Aga vähemalt on nüüd kaks lapsevanemat maailmas juures, kes seda usuvad. Pillimäng ei ole ainult meelelahutus, vaid ka töö. Ka selles väikeses pundis, keda Rakvere eragümnaasiumis õpetan, näen mitmel potentsiaali saada väga heaks muusikuks. Lihtsalt tuleb pakkuda keskkonda, mis soodustab pillimängu,” räägib Teno.

Nimelt juhendab ta teist aastat Rakvere eragümnaasiumis pasunaringi ja sellest õppeaastast annab ta tunde ka Rakvere muusikakoolis.

“Olen paindlik. Kui peale kahte kuud õpilasega näeme, et siit midagi ei tule, või õpilane avastab peale poolt aastat, et ta ei taha, siis olen mõistlik ja uurin, kas see on tal läbi mõeldud, ning austan ta otsust. Nii on mitmed mõne aja pärast tagasi tulnud. Kindlasti ei tasu survestada,” märgib ta.

Vahel võib tekkida õpilastel küsimus, kes sa oled: kas vanem vend või õpetaja? “Olen muusik, kes jagab oma teadmisi. Kui lähen sellise suhtumisega noorte ette, siis nad tahavad mind kutsuda õpetajaks ja teietada. Nad teietavad nagu head sõpra, see on väärtus, mida tasub hoida. See on vastastikune austus. Noorte meeste eeskuju koolis on nõrk, on vaid mõned üksikud. Sellest sõltub suuresti ka pasunamänguaktiivsus. See on lihtsalt äge, meeldib nii poistele kui ka tüdrukutele. Nad tulevad vaatavad, sest neis tekib huvi. Nad vaatavad, kuidas suhtlen, mida teen. Nad saavad tunnis põhjalikult tampi, aga see on põhjendatud ja mõtestatud,” kõneleb Teno.

Ta on seda meelt, et noortega tasub rääkida ja neid kuulata. Ja kui nad sulle valetavad, siis tuleb mõelda, miks nad valetavad. “Muusikas tuleb see ruttu välja – kui nad ei kuula oma puhast tunnet, siis tuleb see pillimängus välja. Ja on hea, kui keegi suunab sind keskenduma endale, oma mõtetele ja tunnetele noores eas,” tähendab muusik.

Oma trombooniõppimise ajast mäletab ta, kuidas kodus pilli harjutades ütles isa nii mõnigi kord, et mängi vaiksemalt, see segab jalkamängu vaatamist. “Kortermaja ja pasunamäng ei käi kokku. Kui lapsevanem teab, et pilliga tuleb ka kodus vaeva näha, harjutada, siis oskab ta kortermajaski seista oma lapse eest naabritega suheldes. Meil on õigus harjutada pilli kodus seni, kuni algab kohaliku omavalitsuse kehtestatud öörahu – reaalsus on, et piisab ka 15 minutist päevas, kui tegevus on mõtestatud ja teadlik. Rakveres on lapsevanemaid, kes ütlevad, et laps ei saa harjutada, sest pensionärid kurdavad, et ei saa siis “Kirgede tormi” vaadata. Who cares? Kuhu me ühiskonnas oma fookuse paneme? Ikka noortele ja nende arengule. Neid küsimusi on palju, see näitab, et keskkond ei ole pilliõppeks soodne, aga me liigume selles suunas,” räägib Teno optimistlikult.

Ühes on ta veendunud – muusikal on suur mõju noore arengule. “Kui sõna ja sõna väärtus on ajas muutuvad, siis heli tähendus on hoopis isiklikum ja kannab endas siirast emotsiooni – neid tundeid, mis lähevad noortele väga korda. Ma vaatan neile otsa ja räägin nende kui võrdväärsetega. Nad õpivad eeskuju pealt olema siirad. See on ühiskonnas niivõrd vajalik oskus: olla empaatiline, mõistev teise inimese suhtes,” märgib Teno.

Oma pasunatunnis räägib ta noortega vahel ka bioloogiast ja matemaatikast, et siduda praktiline tegevus mõne muu valdkonnaga ja harjutada lapsi märkama seoseid õppeainete vahel.

“Näen, et noored on tänulikud. See on äge!” kostab Teno.

Rakvere Linnaorkestri uus hingamine

Kui Rakvere Linnaorkestri dirigent Jüri Takjas viie aasta eest meie seast lahkus, võttis tromboonimängija Tanel Villand missioonitundest kollektiivi juhtimise üle. Ja ühel hetkel tegi ta ettepaneku noorele muusikule Teno Kongile tulla orkestrit juhtima. “Olen virukas ja tunnen sidet Virumaaga, minu oskustesse on palju panustatud ning minu puhul see investeering tasus ära: ma tulin tagasi ja panustan nüüd ise,” ütleb Teno.

Kaks aastat tagasi, peale suvist linnaorkestri kontserti koos Karl Madisega, saabus orkestril täieliku madalseisu hetk. “Sel ajal läksid veel viis inimest orkestrist ära, ka orkestri mänedžer. See oli punkt, kus mõtlesin, kas hakkan seda punti elustama või ütlen, et asjal on kriips peal,” tunnistab Teno.

Teno nendib, et üksinda ei oleks ta ealeski jaksanud linnaorkestrit august välja vedada. Et ta oli varem tuttav OÜ Virudent Hambaravi omanikega, pille mängiva abielupaari Kristi ja Viido Põldmaaga, võttis ta nendega ühendust. “Viido on fänn nagu mina ja ta oli valmis mänedžeriks hakkama. Meil on hea koostöö, nii et mina saan keskenduda loomingulisele tegevusele ja tema hoiab organisatoorse poole ja rahaasjad korras. Õpetajad Edvin Lips, Artjom Roditšenko ja Peep Pihlak kannavad hoolt lastevanematega info vahetamise eest,” kirjeldab Teno.

Mullu tehti Rakvere Linnaorkestri taaselustamiseks meeletut tööd ning praeguseks on olukord muutunud: kui kaks aastat tagasi oli mängijaid 13, siis nüüd umbes 40.

“Selliseid edulugusid on Eestis vähe, seda enam peame oma kogemust jagama,” lisab ta. “Väikeses kohas saab orkestrit teha küll.”

Teno rõhutab, et huviharidus ei püsi paraku ainult vabatahtlike entusiasmil. Ta toob näite, et OÜ Virudent Hambaravi tegi veebruari alguses ettevõtte kümnenda aastapäeva peol korjanduse kohaliku puhkpillihariduse toetamiseks – õhtu lõpuks koguti ligemale 2500 eurot. “See on meile suur asi ning oleme tänulikud. Meele teeb rõõmsaks, et raha läheb uute pillide soetamiseks ja pakub rõõmu paljudele lastele. Huviharidus pole omavalitsusele pelgalt kulu, vaid investeering tulevikku. Iga uus pill on justkui päästetud elu või uus algus,” märgib Teno. “Kutsun ka eraisikuid ja ettevõtjaid üles linnaorkestri tegevust toetama.”

Teno ajal on Rakvere Linnaorkestrisse tulnud juurde nii palju koolinoori, et neist on värskelt loodud eraldi meelelahutuslik bänd – RLO Partyband. Seal mängitakse muusikat, mille noored ise valivad.

“Praegu saadetaksegi mulle usinalt lugusid, mida võiksime peale kriisiolukorda mängima hakata ja mida võiksin neile arranžeerida. Nad on väga motiveeritud. Nad saavad aru, et praegune olukord on neile ühtlasi võimalus rohkem keskenduda huvitegevusele,” ütleb Teno.

Ja mida noored mängida tahavad? Nüüdisaegset muusikat Lemsalust kuni Taukarini ning Tenole üllatuslikult ka kaheksakümnendate retromuusikat, näiteks AC/DC ja Toto muusikat.

Noortebändiga on praegu jõus esinemine Rakvere ööjooksul ja Tallinna maratonil. “Maratonidel mängimine on noortele väga hea kogemus: tuleb seista pikalt ja mängida pikalt, õppida oma jõuvarusid jagama, huuli hoidma, meeleolu hoidma. Selleks kõigeks ettevalmistus praegu käib, plaanis on harjutada nendega väljas, et nad õpiksid ekstreemsemates tingimustes mängima,” kirjeldab Teno.

Eriolukorra ajal aga paneb ta linnaorkestri materjale koos lugude salvestistega üles Google Drive’i ja lisab ka videoid, mille järgi materjali omandada. Samuti suhtleb ta õpilaste ja nende vanematega sotsiaalmeedias. “Kui mõnes loos on keerulisemad kohad, siis teen video sellest, kuidas omandada näiteks keeruline rütm,” räägib Teno.

Usk Uhtna puhkpilliorkestri fenomeni

Uhtna on Lääne-Virumaal kõige pikema puhkpillitraditsiooniga asula. Ainus paus Uhtna Pasunakoori kooskäimistes oli teise maailmasõja ajal, üle 140 aasta on traditsioon kestnud, kuid paar aastat tagasi saabus uus paus. “Uhtna fenomen on kogukondlik traditsioon, see on identiteet, et on oma orkester. Oskus on levinud perest peresse. Uhtna pasunakultuur vajab kogukonnas uuesti tähelepanu, tänapäevase pasunavaibi hoidmist,” rõhutab Teno. Tema juures Rakvere muusikakoolis õpib ka mitu Rakvere valla last ja ta näeb taaselustamise võimalust selles, kui vanemad orkestrimehed saavad anda teadmisi koolinoortele, teha neile rühmatunde.

Teno enda koormus on praegu nii suur, et Uhtna Pasunakoori asjus võib ta nõu anda, aga juhendamistööd juurde võtta ei saa. Ent tema meelest ei ole sugugi võimatu leida noor muusik, kes tahaks kolida Uhtnasse, et seal pasunakoori teha. “Mul on koolikaaslasi, kes hoiavad paaniliselt kinni Tallinnas elamisest ja seal enese teostamisest. Aga kui tulla kasvõi 50 kilomeetrit Tallinnast eemale, on sul nii palju tööd, et see on ka finantsiliselt atraktiivne. Ma arvan, et see on väärt kogemus. Pealegi on väiksemates kohtades ka kinnisvara odav. Mina vaataks asjale pigem nii,” ütleb Teno.

Seotud lood
20.03.2020 24.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto