Nädala kaja: teistmoodi, aga mitte kuigi eriline

Margus Martin.

FOTO: Marianne Loorents

Maailm pole enam ammu endine. Lõppev nädal oli küll erinev, aga mitte eriline. Eriliseks ei teinud seda isegi mitte sõna eriolukord, mis virvendas silme ees ja kumas kõrvus rohkem, kui oleksin soovinud. Ja seda kõike ühe Hiinast imporditud viiruse tõttu.

Kuna kodukontoris saavad ajakirjanikud tööülesandeid täites tihti toimetada, ausalt öeldes teinekord isegi liiga palju, siis tegin valiku ja ajasin tööasju peaaegu tühjas toimetuses. Õnneks pakkusid seltsi mõned kolleegid. Kolm korda astus läbi turvamees, korra koristaja ja postitöötaja käis samuti lehti toomas. Paari inimest nägin veel.

Positiivsest rääkides tuleb teha rasvane plussmärk lõppeva nädala kultuurielamuste kalendrisse. Nautisin kolmapäeva õhtul mitme kolleegiga ajalehte kokku pannes Orelipoisi veebikontserti. Lisaks meile viibis Jaan Pehki kodumaja verandal Türil veel mitu tuhat muusikasõpra. Paljud suisa välismaalt.

Üks hea sõber lasi teisel pool Läänemerd inimtühja hotelli restoranis istudes ja Orelipoissi nutitelefoni ekraanilt vaadates-kuulates pisaratel voolata. Toimuv puudutas sedavõrd sügavalt tema õrna hinge: oli samal ajal ilus ja valus. Et muusiku töö pole teab mis rosinasai, siis ostsin lugupidamisest artisti vastu viisaka külastajana kontserdile veebist pileti, mille hinnaks oli märgitud “neli viis kuus” (4.56). Südames oli hea tunne, oleks võinud tegelikult rohkemgi välja käia.

"Ütle veel, et kriis tähendab halba. See ei pruugi sugugi nii olla."

Ööpäev hiljem kuulasime samas kohas poole kõrvaga Karl-Erik Taukarit ja tema pruuti. Taas oli tuba rahvast pungil. Silm märkas ekraani servas numbrit kuus ja pool tuhat. Sellist publikuhulka ei kohanud Taukar enne eriolukorra kehtestamist riigis ilmselt just kuigi sageli kontserdisaalides.

Ühine mure liidab inimesi. Kõik muudkui nuputavad midagi. Mitu sõpra jagab usinalt filmisoovitusi. Poola filmid olevat toredad. Üks otsustas, et on paras aeg hakata õppima võõrkeelt. Kes pühkis juturaamatu kaanelt tolmu või võttis ette koduse suurpuhastuse. Ütle veel, et kriis tähendab halba. See ei pruugi sugugi nii olla.

Aga ühe asjaga läks lõppeval nädalal pisut pahasti – koolitükkide jaoks ei jagunud piisavalt aega. Pedagoogid olid igati hakkajad, abivalmid ja tublid, aga tarkuse tagaajamine eeldab lisaks õppuri krapsakusele piisavat aega teda suunata, ning mis põhiline – õpetada. Loodetavasti läheb edaspidi asi libedamalt.

Tagasi üles