Sisukord
Kultuur
Paberleht

Virumaa museaalid libisevad digimaailma

4 min lugemist
Virumaa Muuseumi tekstiilid on pääsenud kapist välja: ees ootab digiteerimine, et neid saaksid uurida etnograafid igas maailmanurgas. FOTO: Ain Liiva

Virumaa Muuseumide riidekappides valitseb teaduslik-loominguline segadus: esemepärandi digiteerimine keskendub tekstiilikogudele. Pärandipärli tiitlit hakkab kandma keeruka saatusega pruuttekk.

Digiteerimine

Riigi mäluasutustes on kokku üle 900 miljoni Eesti kultuuris olulist pärandobjekti, millest praegu on digitaalsel kujul talletatud vaid umbes kümnendik. Kultuuriministeeriumi kultuuripärandi digiteerimise tegevuskava eesmärk on teha 2023. aastaks digitaalselt kättesaadavaks sellest kolmandik: 3% dokumendi-, 32% eseme-, 60% nii filmi- kui ka foto-, 55% kunsti- ning 28% trükipärandist ehk kokku umbes 33% meie kultuuripärandist.

Muuseumis võetakse kappidest välja vanad ja väga vanad tekstiilesemed – nii seljariided kui ka sisustustekstiilid –, et need peagi sõidutada Tallinna digiteerimisele. Esivanemate kaunid esemed on alustamas veebielu.

Eesti rahva muuseumi eestvedamisel korraldatavas üleeestilises kultuuriväärtuste digiteerimisprojektis, mille eesmärk on teha lähiaastatel e-kujul kättesaadavaks kolmandik Eesti kultuuripärandist, osaleb 15 muuseumi, nende seas Virumaa Muuseumid. Praegu ongi kätte jõudnud nende kord saata esemed digiteerimisele.

Tekstiilide pakkimine ja ettevalmistamine ülespildistamiseks on täies hoos. “Meie museaalid peaksid plaani kohaselt Tallinnasse pildistamisele minema aprillikuus,” ütles Virumaa Muuseumide peavarahoidja Pilvi Põldma.

Peavarahoidja selgitas, et Virumaa Muuseumid osaleb praeguse seisuga kultuuripärandi digiteerimise kolmes alaprojektis.

Dokumendipärand, mis hõlmas 550 museaali, ligikaudu 8000 lehekülge, on digitud ja avalikustatud andmebaasis www.muis.ee.

Fotonegatiivide digiteerimise projekt, mis hõlmaks 2290 negatiivi, on ettevalmistusjärgus. “Kuna meie kogus olevad klaasnegatiivid ja fotonegatiivid, mis pärit ajast enne 1940. aastat, on juba digiteeritud, siis nüüd on meil selles projektis võimalus digiteerida põhiliselt 1940.–1960. aastatest pärit negatiivid,” selgitas Põldma.

Praegu on aga käsil esemepärandi digiteerimine, mis puudutab 1100 museaali. “Meie jaoks algas projekt 2018. aasta kevadel, kui ERM kaardistas muuseumide huvitatust projektis osaleda. Loomulikult olime kohe kindlad, et kasutame selle võimaluse ära, sest museaalidest kvaliteetsete kujutiste loomine ja nende lisamine andmebaasi nõuab muuseumilt suurt ressurssi,” rääkis peavarahoidja. “Oleme küll sisustanud endale väikese pildistamisnurgakese ja tegeleme järjepidevalt sellega, et inimestel oleks võimalik meie muuseumikoguga andmebaasi vahendusel tutvudes ka esemete pilte näha. Üldteada tõdemus ju on, et üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.”

"Igal asjal on oma lugu, mõne puhul me lihtsalt ei tea seda."

Pilvi Põldma, Virumaa Muuseumide peavarahoidja

Pilvi Põldma selgitas, et kuna esemepärandi digiprojekti esmases fookuses on tekstiilikogud, siis tegi ka Virumaa Muuseumid valiku eelkõige tekstiilesemete seast. Digiteerimisele otsustati saata valdavalt kõik varasemat (kuni aastani 1940) päritolu tekstiilesemed – nii seljariided kui ka sisustustekstiilid. “Kuna muuseumil puuduvad tingimused, kus pildistada suuri esemeid, siis lülitasime projekti kõik lipud, vaibad, tekid, kardinad ja muu sellise,” nimetas varahoidja. Et muuseumide huvi projektis osalemise vastu oli prognoositust väiksem, oli võimalik liita projekti ka teiste kategooriate museaale. “Meie valisime selleks karikad – nii saavad pildistatud ka 81 mitmesuguste võistluste karikat,” nimetas Põldma.

Peavarahoidja sõnul on projekti ettevalmistustööd võtnud üksjagu aega. “Esemed tuleb hoidlatest välja otsida, pakendada viisil, et nad transpordi käigus kahjustada ei saa. Digiteerijatele tuleb koostada tabelid esemete loeteludega koos korrektsete numberkujudega, et valmistatud digikujutis saaks õige failinime, mis on eelduseks, et pilt ja kirje saavad andmebaasis kokku. Loomulikult tuleb nimekirjadega varustada kõik kastid ja pakendid,” kirjeldas ta täpsust ja tähelepanelikkust nõudvat tööd, millega muuseumi tekstiilikogu hoidja Signe Lintrop on juba rohkem kui kuu aega tegelenud.

“Kuna meie tekstiilikollektsiooni hoiutingimused olid väga kasinad, siis oleme paralleelselt soetanud uusi riiuleid, et tagada museaalidele paremad säilitusvõimalused. Lihtsamas ja kodusemas keeles võiks öelda, et meie riidekappides on praegu väga suur segadus, aga aasta lõpuks loodame korra majja saada,” märkis Pilvi Põldma.

Digiteerimise raames valib iga muuseum välja ühe või paar eriti erilist eset – pärandipärlit. “Pärandipärli valikuga on keeruline,” tunnistas Pilvi Põldma. “Igal asjal on oma lugu, mõne puhul me lihtsalt ei tea seda. Aga otsustasime koos koguhoidja Signega esile tõsta ühe 19. sajandi pruutteki.”

Selle teki kohta on muuseumil teada, et selle on kudunud Ann Paju, kes abiellus 1859. aastal Kusta Jurkeniga Andja külast. Tekki on pärandatud edasi põlvest põlve ning see on kaasa teinud ka Siberi teekonna.

Keerulise saatusega pruuttekk on koos teiste väärtuslike tekstiilidega hoolikalt pakitud ja ootel: varsti tema seiklused jätkuvad. Siis juba digimaailmas.

Pruuttekk

Virumaa Muuseumide pärandipärl: pruuttekk. FOTO: Virumaa Muuseumid
  • Teki on kudunud Ann Paju, kes abiellus 1859. aastal Kusta Jurkeniga Andja külast. Perekonna tavade järgi päris teki tema tütar Leena Jurken-Puusepp ning edasi Leena tütar Ella Puusepp, kes õppis Rakvere Zeeh’ gümnaasiumis, Rakvere õpetajate seminaris ning oli õpetaja muu hulgas ka Kunda-Malla ja Karepa koolis. 1941. aastal küüditati Ella Siberisse ja tagasi kodumaale jõudis ta 1957. aastal. Vanaema pruuttekk oli temaga ka Siberis kaasas.
  • Pruuttekk on leitav aadressil https://www.muis.ee/museaalview/964651.
  • Andmed: telgedel kudumine; materjal: lina, villane; värv: pruun ja roheline eri varjundites; mõõdud: laius 154,0 cm, pikkus 164,0 cm.

Virumaa Muuseumid

  • Muuseumikogu suurus on üle 115 000 museaali, neist osa esemeid on ajaloo- ja etnograafiakogus.
  • Ajalookogus 11 829.
  • Etnograafiakogus 2811.
Virumaa Muuseumi tekstiilid on pääsenud kapist välja: ees ootab digiteerimine, et neid saaksid uurida etnograafid igas maailmanurgas. FOTO: Ain Liiva

Vastab ERM-i esemepärandi digiprojekti juht Triinu Siilbek

Triinu Siilbek. FOTO: Erakogu

Miks on museaalide digiteerimine oluline?

Eesti mäluasutustes on digitaalsele veebipõhiselt kasutatavale kujule viimata väga suur hulk Eesti kultuuriloos olulist esemepärandit, mille kasutamine on laiale avalikkusele sisuliselt suletud, kuna see on võimalik ainult konkreetses mäluasutuses kohapeal tööajal.

Digiteerimata esemepärandi originaalobjektide jätkuv pidev kasutamine uurijate poolt kahjustab nende seisukorda ja püsib info hävimise risk, seetõttu on äärmiselt oluline teha objektidest kvaliteetsed digikujutised, mis on kasutajatele ööpäev läbi kättesaadavad.

Kultuuripärandi pikaajalise säilitamise mõttes tagab digiteerimine esemest esmamulje saamise ilma originaali liigutamiseta ning vähendab originaalide seisukorra halvenemist.

Mida see annab uurijale ning lihtsalt ajaloo- ja etnograafiahuvilisele?

Lisaks digikujutiste alalisele kättesaadavusele avanevad märkimisväärsed võimalused luua lisandväärtust, näiteks saavad kasutajad täiendada ja täpsustada kirjeldusandmeid MuIS-i (Eesti muuseumide infosüsteem) tagasiside kaudu andmete sisestamisel.

Projekti tulemusel tekkiv digitaalsele kujule viidud esemeline pärand loob disaineritele ja käsitöölistele võimaluse kasutada pärandit ja traditsioonilisi töövõtteid loomeprotsessis. Samuti annab see võimaluse filmitööstusele, meediale ja kirjastustele kasutada autentset originaalmaterjali uute teoste loomisel inspiratsioonina ja tõepärasuse saavutamise huvides ning tagab autentse ajalookäsitluse ka vaatlusel.

Miks võeti esmalt käsile just tekstiilikogude digiteerimine?

Kuna paljudes muuseumides ei tööta professionaalseid fotograafe või digiteerijaid ja enamasti puudub vajalik tehnika, ei taga digiteerimise kvaliteet enamasti trükikõlblikku faili. Seetõttu sai tehtud ka otsus, et esmalt lähevad digiteerimisse riikliku, rahvusliku ja kultuuriloolise väärtusega suuremõõtmelised tekstiilesemed, peamiselt perioodist 1900–1940, kuid vähesel määral ka varasemast ja hilisemast perioodist.

Digiteeritavate esemerühmade seas on näiteks lipud, vormid, mundrid, vaibad, rahvariided, rõivastus, sisutustekstiilid jms. Et tegevuskavas planeeritud digiteerimise maht 26 437 eset täis saada, lisasime digiteeritavate esemete nimekirja vähesel määral ka samast perioodist tarbeesemeid, näiteks karikad ja sööginõud.

Virumaa Muuseumi tekstiilid on pääsenud kapist välja: ees ootab digiteerimine, et neid saaksid uurida etnograafid igas maailmanurgas. FOTO: Ain Liiva
Seotud lood
20.03.2020 24.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto