Vaade: ka väike panus aitab edasi

Kristi Ehrlich. Foto: Virumaa Teataja

Natuke üle nädala on Eesti elanud ja hinganud teises, hoopis tavapäratus rütmis. Koolimajad on tühjad ja teadmisi omandatakse distantsõppel, kontoritest on töö kolinud kodukontoritesse ning kontserdid internetiavarustesse.

Kõik see, millega oleme harjunud ja mis on nooremale põlvkonnale iseenesestmõistetav, on järsku kättesaamatu. Näiteks reisimine. Isegi lennupilet “taskus” ei vii praegu ihaldatud paika.

Eriolukorras oleme hakanud näitama, kes me rahvusena oleme. Üldse mitte nii enesekesksed, nagu arvata võiks.

Sellised algatused nagu arvutite kogumine lastele, et nad saaksid oma õppetööd kodus jätkata, ning eraldatusse ja võibolla isegi piisava toiduvaruta jäänud vanainimeste märkamine ei saaks toimida vabariigi valitsuse korraldusega. Need on rahva enda algatused, millele on küll tõuke andnud kriis.

Kes me riigina oleme? Jätkuvalt väga edukas digiriik, kes suudab loetud päevadega ette valmistada koolide üleviimise distantsõppele ja lükata plaanitust varem hoo sisse digikultuuriaastale.

"Et ainult rahvaalgatustega suuremat majanduskahju ära ei hoia, ootame tuge ka poliitikutelt."

Kõik need näited kõnelevad suurepärasest kohanemisvõimest. Ka Virumaa Teataja ei valmi tavapärasel moel: lehelugusid kirjutatakse kodukontorites ja igahommikune koosolek toimetuses on asendunud koosolekuga Skype’is, sest nõudlus uudiste järele on tavapärasest suurem. Seda kinnitab ka üks täiesti juhuslikult poes kuuldud vestlus, kus üks vanahärra, olles lugenud maakonnalehte, ohkas kergendunult, et üle maailma leviv koroonaviirus Lääne-Virumaale veel jõudnud ei ole. Praegu paraku selle üle enam rõõmustada ei saa, viirus on siingi kohal.

Aga mitte kõikidel valdkondadel ei ole olnud võimalik kohaneda. Suletud teatrid, veekeskused ja kinod tähendavad olematut tulu, mispärast on mulle südamelähedane veel üks rahvaalgatus – ärgem küsigem tagasi piletiraha ära jäänud etenduse eest. Ja toetagem kodumaist tootmist, eelistades eestimaist kaupa, et inimestel ikka tööd oleks. Et ainult rahvaalgatustega suuremat majanduskahju ära ei hoia, ootame tuge ka poliitikutelt. Näiteks meediaettevõtetele oleks suureks abiks, kui riigiettevõte Omniva langetaks kojukandetasusid, mis jaanuarist kaksteist protsenti tõusid. Lõpuks on igasugune abi teretulnud, olgu see väike või suur.