Kingitud aeg

Piret Saul-Gorodilov. Foto: Ain Liiva

Inimloomus on juba selline, et kriis toob välja nii selle parimad kui ka halvimad jooned. Seni õitsenud turismi- ja majutussektor kiratseb, et mitte öelda koriseb. Masendavaid majandusprognoose ja riigi lubadusi laekub siit ja sealt. Garantiid puuduvad, aga ärivaistuga tegelased nuusutavad tuult. Häda pealt on ikka osatud hästi teenida ning vanasõnagi lausub õpetlikult, et täna käsi kullas, homme taguots mullas.

Õnneks on olemas ka teine pool. Ulatuslikult on tärganud algatusvõime ja abivalmidus. Kriisi eel soetatud piletite raha kingitakse kultuuriasutustele. Jagatakse ohtralt soovitusi ajatäiteks ja koduste abivahendite valmistamiseks. Pakutakse abi ja tuntakse muret. Enda ja teiste tervise pärast. Tuleviku ja majanduse pärast. Muret tuleb hoolega ohjes hoida, et see ei läheks üle hirmuks. Hirmul on spetsiifiline lehk, mida terava ninaga tegelased haistavad. Hirmu saab lihtsalt ja libauudistega kasvatada ja selle pealt tulu teenida. Pakkuda ravi ja kaitsevahendeid. Pakkuda alternatiivi ja lahendust. Pakkuda heldelt ja pehme peoga, teise käega taskusse pugedes. Kumb viirus sel juhul hullem on, kas koroona või kasulõikajad? Kasu võib kahju pealt hoopis paremini lõigata.

Koduõppe ja -kontori katseprojekt läks käiku! Ei, see pole ametlik teadaanne. Kodukontorid said olude sunnil tegelikkuseks. Keegi ei muretse andmekaitse ega turvariskide pärast, abikaasad istuvad teine teisel pool lauda, läpakas lahti. Üks juhendab kodukoolis viibivaid lapsi humanitaar- ja teine reaalainetes. Õhtul otsitakse välja lauamängud ja loetakse digiraamatust üksteisele ette. Korraga selgub, kui palju variante on koduseinte vahelt väljumata kultuuri nautida ja ennast harida. Idülliline pilt, mida ilmselt iga pere ei paku.

Pealesunnitud kaugenemine ühiskonnast on küll paljud pered lähedaseks teinud. Kurvemas olukorras on välisriigis töötavate pereliikmetega kodud, kus ollakse raske valiku ees. Kas minna ja jääda määramata ajaks töömaale või olla kodustele toeks ja kaotada rahaliselt? Raha, raha – diktaator ja vabastaja. Mitme hotelli ja söögikoha teenindajad, kes käsunduslepingu alusel töötasid, pandi fakti ette, et edaspidi neid vaja pole. Töötukassa teatas optimistlikult: “Raha jätkub,” ja lükkas käima uue, ajutiste töökohtade vahendamise portaali. Kriis võib nii mõndagi käivitada.

Kõige tasakaalukamalt käituvad selles olukorras ikkagi need, kes kingitud aja tänuga vastu võtavad. Kes loeb ammu kapiserval ootava raamatu läbi. Kes hakkab Net­flixist “Elavate surnute” seriaali otsast peale vaatama. Lõpuks on aega kappe koristada ja ripakil käepide kinni kruvida. Aed lihtsalt kutsub toimetama ja viimased sündmused panevad selle kaunist kujundust ümber hindama. Äkki paneks roosipõõsaste asemele karusmarjad? Künnaks muru kartulimaaks ja asendaks grillinurga kasvumajaga? Kartul salve, marjad moosiks ja – nälg, laku p...set.

Näis, kuidas sündmused arenevad ning mida head või halba kokkuvõttes välja tuleb. Tasub ehk vanaemalt üle küsida, millal on õige aeg porganditaimi ette kasvatada. (Muide, see oli nali!)