Viirus hoiab eakad eemal

Galina ja Viktor Kurakin teavad, et eluraskused lähevad mööda ja on ületatavad koos olles. Foto: Ain Liiva

Koroonaviiruse ajal püütakse kõige enam hoida üle 60-aastaseid inimesi. Neil kui enim ohustatutel soovitatakse kodus püsida ja vähendada lävimist ka lähedastega. Kuidas nad end tunnevad, kust vaimu- ja hingepidet leiavad, et kurbus maad ei võtaks?

Kundas elab kolmetoalises korteris pensionäridest abielupaar Galina ja Viktor Kurakin. Karantiininõuetest kinnipidamine ei ole neile keeruline, sest kodus on piisavalt palju askeldamist. Tasase hääle ja häbeliku naeratusega Viktoril ongi väljas liikumisega veidi raskusi ning ta tegeleb kodus uue hobi – teemanditikandiga. See on täpsust ja kannatlikkust nõudev harrastus: imepisikestest kleebitavatest akrüülkristallidest tipitakse kokku mandalat meenutav pilt.

Galina on vastukaaluks vilgas ja jutukas. Nende üksmeelsete abikaasade iseloomud täiendavad teineteist. Abielupaar toimetab tasapisi korteris. Nad loevad raamatuid ja vaatavad hommikukohvi kõrvale ETV+ uudiseid. Viirus nende elu justkui ei mõjuta. Karantiin muidugi, aga paanika ... Milleks? Nende peres seda pole, kuigi uudiseid jälgitakse. Toitu kokku ei osteta. Kuivained on nii nagu alati topsi puistatud ja teine, täis pakk tagavaraks.

Kahju teeb eriolukord ainult ühingu tegevusele. Viktor ja Galina osalevad juba viiendat aastat aktiivselt Kundas tegutseva slaavi ühingu Läte (Istoki) tegemistes. Galina laulab kooris ja tantsib. Ta tegeleb aktiivselt maalimise ja käsitööga. Oma õmmeldud rahvariideid on tal mitu komplekti. Ühingus tegevust jagub ning see on venekeelsele kogukonnale suurepärane kooskäimise võimalus.

Nad elavad Kundas juba 1984. aastast ja leiavad, et linn on väga ilusaks muutunud peale seda, kui tehas paremad filtrid kasutusse võttis. “Puud on rohelised, mitte hallid,” kiidab Galina. Kui jutt Kunda rannale läheb, löövad mõlemal silmad särama. Viktoril on puidust promenaadil rulaatori abil mugav liikuda. Jaa, nad ei istu tavaliselt päevad läbi toas. Kasutavad kõik ümbruskonna võimalused ära. Pensionärile on Kunda rahulik ja vaikne linn.

Muidugi on nad kursis kahe kohaliku asutuse suurte koondamistega. Eks see murelikuks teeb, aga tehas ei koonda töötajaid esimest korda. Nemadki on omal ajal selle üle elanud. Tublid inimesed elavad kõik viirused, koondamised ja kriisid üle. “Nii ei saagi kunagi olema, et kogu aeg on hea,” lausub perenaine elutargalt. Peaasi on kokku hoida, nagu teevad seda Galina ja Viktor, kelle emad juba omavahel sõbrannad olid.

Paar on kiriklikult laulatatud, abielus olnud 46 aastat ja tubli poja üles kasvatanud. Poja ja pojanaise kohta leidub neil vaid kiidusõnu: sõidutavad, kui on vaja, remonti aitasid teha ja sanatooriumi saatsid ka. “Massaažiga pakett,” õhkab Galina ja loetleb uhkelt lapselaste vanuseid.

Igapäevast rõõmu pakub paarile Tai tõugu kass Kiti, kes on oma päritolule vastavalt väga seltsiv. Pererahvas meenutab oma eelmisi lemmikloomi: on peetud nii koeri kui ka kasse. Looma eluiga on lühem kui inimestel ja kaotustesse tuleb suhtuda leplikult. Kurvastada, kui vaja, ja rõõmustada, kui võimalik. Igasugusel ajal saab inimene hakkama, võtavad Galina ja Viktor olukorra kokku. “Täna on karantiin, mõne aja pärast saab jälle liikuda. Käime jalutamas, hoiame noorimat pojatütart ja läheme jälle Kunda basseini ujuma. Teeme seda, milleks tööl käies aega polnud.”

Ja kui viirus ikka maikuuks taandub, nagu prognoositakse, siis saab Viktor uhkelt sõprade ringis oma 70 aasta juubelit tähistada.

Riske vähendab vedelseebimiks kange viinaga

Eve Jaakson püüab elujõudu ammutada oma imelises aias ringi sõites. Foto: Ain Liiva

Kadrina vallas Salda külas on kauni paiga tiitliga pärjatud kodu. Aed nagu ajakirjast, maja nagu muinasjutust – jämedatest palkidest laotud ja terrassiga. Võiks arvata, et kohe avaneb tare uks ja õue astub päkapikk. Üllatus on suur, sest lävel ootab hoopis ratastoolis istuv naisterahvas.

Eve Jaakma on koos pojaga seda kodu viimased seitse aastat loonud ja täiendanud. Muidugi tekib küsimus, kes käib ratastooliga ringi liikuval naisel abiks, sest aed, mis näeb välja ilus nagu haljastuskonkursile esitatud projekt, vajab pidevalt hoolsat kätt. “Eks ma ise teen,” kostab Eve ja kohendab maniküüritud käega särtsakaks värvitud ja fassongi lõigatud juukseid.

Sellest, et perenaine ei kannata korralagedust ega mustust, kõneleb maja ka seestpoolt. “Iga päev käin põrandad üle, ja kui poeg tuleb mõne reisi pealt, siis lähevad riided otse masinasse. Hommikul ütlen: noh, võid jälle minna,” räägib vintske naine naerdes.

Ja siis läheme tõsiste teemadega edasi. Tee ratastoolini sai alguse umbes kolmekümne aasta eest, kui Eve murdis korraga mõlemad jalaluud. Äpardus operatsioon, mille järel ühte jalga ei saadudki korda. Terve jalg sai aastatega ülekoormuse, liigesed kulusid ning kolme aasta eest jõudis asi ratastoolini. Eks oli meeleheidet ja nutmist ka, sest saatuselöögid ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Aga kange naine ei andnud alla ning kõpitseb ikkagi aias: tööriistad saavad pikenduse otsa ja ta rohib kasvõi kõhuli maas. Hooldatav ala on lai ja Eve vurab seal invaskuutril ringi, koerad kõikjal kannul.

Vapper naine räägib, et enne elasid nad Kadrinas kolmetoalises korteris, kuid suveperioodil ei kannatanud ta korterielu välja. Üüriti suvilat Võsul, kuid Evele ei meeldinud populaarse suvituskoha rahvarohkus. Elu tegi oma korrektiivid ja peale lahutust muretsesid nad pojaga Saldasse Männituka krundi, kus agar arendustöö ikka veel käib.

Päevakajalistele sündmustele viidates kostab Eve, et ei taha telerit ega neid hirmsaid uudiseid enam vaadatagi. Hambaravi lükkus edasi ja teise eriarsti aja ütles ta praegu ise ära. Ei ole ikka vaja riskida.

Ta demonstreerib rahvalikku desovahendit – vedelseebi hulka on lisatud kange kraadiga viina. Pumbates levib tuntav alkoholilõhn. Aga ükskõik kust otsast Evega juttu teha, jõuab see ikka lühikese ringiga tegemiste juurde, mis koduga veel plaanis.

Kodu kujundamine tundub olevat parim ravi kõigi ihu- ja hingehädade vastu. Naine kirjeldab, kuidas nad pojaga hommikuti, kohvikruusid käes, terrassil istuvad ning plaane teevad. Kadrina kiriku maketti meenutava suitsuahju kõrvale kerkib varikatus. Rajatakse viljapuuaed, vahest ka kasvuhoone. Mõtteid jätkub.

Kui poeg tööle läheb, jääb Eve koertega koju. Üheksaaastane retriiver Star ja seitsmeaastane hundikoer Roki on pigem pereliikmed. Nende sünnipäevi ei unusta Eve kunagi ning teeb kohupiimast ja koerakrõbinatest tordigi valmis.

Koerad aitavad aega sisustada, on seltsiks ja pakuvad rõõmu nii perenaisele kui ka rohketele külalistele, kes tavalistel aegadel nende ilusas aias aega armastavad veeta. Raskuste kiuste istub Eve uhkelt oma skuutri sadulas ja sõidab, koerad kannul, mööda päikeseküllast aeda ringi.

“Selles aias paistab päev läbi päike,” õhkab Eve ega saa vist ise arugi, kui mitmetähenduslikult see kõlab.

Kõnetraat ja raadio – päevad, need pole üksindust täis

Helja-Hildegard Lauri usub, et on Ulvi hooldekodus kaitstud. Foto: Marianne Loorents

Esmaspäev. Helja-Hildegard Laurile on see päev nagu iga teinegi. Kui paluda Ulvi hooldekodu asukal jutustada, mida ta teeb, siis alustab ta sellest, et istub voodil. “Mul on süles Pontšik,” tutvustab vana naine.

Telefon pilti ei näita ja hooldekodus karantiinis olev naine peab pisut selgitama, kes on see toreda nimega tegelane. “Väike põder, kelle jõulude ajal tõi kingituseks poeg,” jutustab ta.

Praegu, mil aeg rahutu, annab pontsakate jalgadega mänguasi naisele kummalise rahu. Helja-Hildegard pole loomakest oma silmaga näinud. Ainult sõrmedega tundnud tema pehmet-pehmet karva, mida on mõnus paitada. Helja-Hildegard tunnetab elu läbi sõrmede, need on talle silmade eest. Seepärast, et ta on pime. “Täiesti. Kui vaatan toas ringi, siis näen vaid valguskuma,” jutustab ta telefonitsi.

Kõnetraati kasutab ta praegu palju, see on tema peamine kontakt maailmaga.

“Arutame lähedastega igasugu asju, muidugi ka seda praegust taudilugu,” ütleb naine. Elukogenud Helja-Hildegard sõnab, et ei oska sellest asjast eriti midagi arvata.

“Ma pole sellist taudi, mis praegu kestab, varem näinudki. Eestis pole sellist asja, mis oleks kogu riigi hõivanud, enne olnud. Sellist imelikku tõbe, mis oleks lausa seganud liikumast või seadnud piiranguid,” räägib ta.

Helja-Hildegardile meenub, et Eesti inimeste tervist on ennegi igasugu epideemiad laastanud. Tema nooruspõlves võisid sarlakid, leetrid ja tuulerõuged saatuslikuks saada. “Minu seitse aastat noorem õde oli kuueaastaselt difteerias. See võttis ka inimesi ära. Mäletan, olin juba kooliplika, kui õde pandi haiglasse. Sai terveks,” räägib naine. Lapsepõlv, eile ja täna – mis siin muud teha kui meenutada olnut ja oodata. Helja-Hildegard ütleb, et Soomes elaval pojal oli plaan talle märtsis külla tulla. “See langes ära,” räägib ta koroonaviiruse otsesest mõjust enda elule.

Hooldekodus käib nädala tagant laulmas ja viktoriine tegemas Helle Pajula. Raamatukogu inimene loeb lugusid ette. Nemadki jäid tulemata.

Muud polegi. Uksed on hooldekodus kinni ja naine ütleb end uskuvat, et vastik viirus oma nägu Ulvi kanti ei näita. Talupojatarkusest pakub ta välja, et äkki suvi koos soojusega toob pisikute taandumise. “Samas on ju riike, kus on ka praegu soe, see vist ikka ei toimi,” arutleb ta.

Aga samas julgeb ta siiski plaane seada. Septembriks võiks see viirus läinud olla. “Mul on ilus sünnipäev tulemas – 88. Vaata kumbapidi tahad, ikka ühtemoodi number,” lausub ta.

Helja-Hildegard Lauri hingab sügavalt välja ja ütleb siis, et oktoobri alguses sai ta esimest korda vanavanaemaks. “Tahaksin Tallinnas elavat pisikest poisipõnni näha,” sõnab ta.