Koroonakogemus: teadmatus paneb teisest eemale hoidma justkui katkust

Pille Tali on õppinud hindama lihtsaid asju. Oma meeleolu hoiab ta üleval kahe lemmikuga jalutades. Foto: Ain Liiva

Üks Rakvere gümnaasiumi neiu, kes tähistas Võrumaal oma isa sünnipäeva, on tundnud ennast hästi: nohu, köha ja palavikku pole olnud. Mõni aeg tagasi sai ta koroonaviiruse diagnoosi. Üksi pole keegi – see mõte ühtäkki ei kehtinud.

Ema Pille Tali otsustab rääkida oma tütre loo. Sümptomiteta koroonaviirusest, et meil oleks tarkust õppida.

Enam kui kaks nädalat tagasi ei peljanud Eestimaal keegi koroonaviirust. Pille täiskasvanud poeg ja teismeline tütar olid koos 80 inimesega isa 50 aasta juubeli külalised. Tüdruk tuli Võrust tagasi Rakveresse tagasi pühapäeval päris hilja ja ema lubas järgmisel päeval tal koolist koju jääda. “Poiss, kes elab Tallinnas, oli esimene, kes ütles, et tal on külmetusnähud. Ütlesin, et äkki on koroona, mine tee test,” räägib Pille Tali.

Nädala alguses tundis enamik sünnipäevalisi end juba kehvasti, tüdruk mitte. “Teisipäeval, kolmapäeval käis ta koolis ja trennis. Neljapäeva hommikul helistas lapse isa ja ütles, et üks sünnipäevalistest on andnud positiivse proovi.”

Pille reageeris kohe: silmapilk läks ta kooli ja võttis lapse, kelle enesetunne oli hea, esimesest tunnist ära. Hetkel, kui neiu rääkis telefonitsi emaga, kes teda kooli pealt taga otsis, läks temast koridoris mööda kooli meditsiiniõde. Kohe jõudis ema käest informatsioon ka kooliõeni: tüdruku vennal on haigusnähud, tüdrukul endal olnud ainult kokkupuude haigega.

Koos tuldi koju. Siis helistas koolidirektor. Pille sai aru, et info oli muundunud nagu vanas heas telefonimängus: jutu järgi olid tüdrukul haigusnähud ja tema vend põdes juba koroonaviirust.

Rakvere gümnaasiumi 400 lapsega valge maja lõi kihama. Kui esiti tundus emale, et laps on pisut elevil, et ta on esimene viirusjuhtum, siis mõne aja pärast mõistis teismeline: info hakkab laialdaselt levima.

Ehmatus ja pinge võttis väikelinnas vaikselt maad. “Inimestel on erinev ohu- ja hirmutunne. See tekkis enne, kui laps andis positiivse proovi, ja eelkõige teadmatuse tõttu, kõigi enda teadlikkuse või siis teadmatuse pärast,” räägib ema.

Koolimajad suleti, tüdruk püsis kodus ja õppis, haigusnähtudega vend andis negatiivse koroonaviiruse proovi. Kui esiti öeldi, et neiule testi ei tehta, sest sümptomite puududes annab see niikuinii negatiivse vastuse, siis sünnipäevalisi nagu loogu niitnud viiruse levik tõi uue korralduse: kõik annavad proovi.

Oodati kolm päeva. Ema nendib, et ta andis kolmele inimesele andmed ja infot, järgmisel päeval alustas sama juttu otsast, kuid aeg – see muudkui tiksus. “Pühapäeval käis testitegija, kellel polnud samuti andmeid. Kuhu need talletati või kelle jaoks?” küsib imestunud ema.

Päev hiljem: tütre test näitab koroonaviirust.

“Selleks ajaks oli teada, et haigusnähtudega mehel ja pojal oli proov negatiivne. Tütar andis üheksa päeva hiljem positiivse. Imelik.”

Tüdruku klassi listi ilmus lakooniline info. Pille tundis, et peab veidi rohkem ütlema ka teistele: et tegu on tema lapsega, kes on ilusti kodus karantiinis.

“Mainisin, et võimalikust kokkupuutest nakatunuga on möödunud juba kümme päeva, endiselt kellelgi sümptomeid esinenud ei ole, ja soovitasin jälgida kõigil tervist,” räägib Pille Tali.

Selles peres oldi kodus rahulikud: jälgiti, oldi karantiinis ja otsiti välja kaitsevahendite tagavara. Pille nendib, et kõige suurem mure oli nendega koos elava ema pärast. “Lugesin palju teaduslikke uuringuid ja artikleid ning sain aru, et meie endi mõistlik ja tasakaalukas käitumine on hetkel oluline.”

"Positiivse proovi andnud inimesed pole ei teadlikult ega tahtlikult valesti käitunud, see oleks võinud juhtuda ükskõik kellega. Ärge lööge neid risti."

Pille Tali

Tänaseks on perearst tüdruku terveks tunnistanud. Aga neil oleks justkui märk küljes.Nagu tema mees kostis: selles olukorras näed, kes on sõber. “Positiivse proovi andnud inimesed pole ei teadlikult ega tahtlikult valesti käitunud, see oleks võinud juhtuda ükskõik kellega. Ärge lööge neid risti,” sõnab Pille Tali.

Ta on mõistnud, et meil on liiga vähe teadlikkust, viiruse kohta ringleb palju erinevat informatsiooni, ka riiklikul tasandil on liiga palju lahtisi otsi.

Naine ütleb, et selline olukord, kus vaadatakse haigestunutele viltu, tekitab süütunnet. Ta ise on valmis olnud tegema radikaalseid pingutusi, et pere saaks naasta kiiremini tavaellu. Pole halba heata ja nii ta usub, et kummaline 2020. aasta on muutunud meie väärtushinnanguid. “Hindame lihtsaid asju, seda, et saame ka väga vähesega hakkama, kuid mitte üksteise toetuseta,” lausub Pille Tali.

Psühholoog Inge Asi ütleb, et meie käitumine sõltub kasvatusest, meil on erinevad eetilised piirid. “Igaüks mõtleb oma kogemuste piires,” nendib Asi.

Aasta arst, Väike-Maarja perearst Mall Lepiksoo sõnab, et kuna me ei tunne koroonaviirust kuigi palju, külvab see inimestes hirmu ja nad kardavad.

“Praeguses olukorras ei peaks kellelegi nõiajahti pidama. Perekond peab püüdma kontakte vältida veel mõnda aega,” räägib Lepiksoo. Ta lisab, et kõik inimesed peavad kontakte vältima, siis on võimalik viirus kuu aja jooksul kontrolli alla saada.